Hästi magav imik-reaalsus või täitumatu unistus?

Annika

Tänases artiklis jagab Annika Proos oma kogemusi lapse magama panemisest. Annika on ühe ägeda tüdrukutirtsu ema, kes soovib julgustada ja lohutada kõiki neid emmesid, kelle igapäevaelu juurde kuuluvad pikad ja väsitavad magamaminekumaratonid. Iga raske aeg saab ükskord otsa ning päike tuleb jälle pilve tagant välja.

Esimest korda emaks saamine on imeline hetk, milleks enamasti soovitakse põhjalikult ette valmistuda. Nii mõtlesin ka mina! Lapseootuse ajal otsustasin ennast harida erinevate käsiraamatutega, milles räägiti, kuidas parimal viisil oma pisikese eest hoolitseda. Miskipärast jäid erinevate väljaannete kokkuvõttena eriliselt meelde kaks tõdemust. Esimene neist “lubas”, et vastsündinu magab suurema osa päevast. Teise põhimõtte kohaselt pidi imik 10-15 minutiga kõhu täis sööma ning seejärel ise rinnast lahti laskma.

Nagu te juba ette võite arvata, siis kumbki nendest “lubadustest” minu lapse puhul vett ei pidanud. Sünnist saati magas laps väga kehvasti. Esimesel kolmel kuul piinasid teda suured gaasivalud, mis ei lasknud magama jääda. Mina aga olin ette kujutanud, et laps sööbki 15 minutiga kõhu täis, laseb ise rinnast lahti, krooks välja ning seejärel jääb mitmeks tunniks kenasti magama. Nii rääkisid ju ka kõik tuttavad lapsevanemad oma kogemusest. Reaalsus oli aga selline, et laps oli rinna otsas 45-60 minutit (sest imemine aitas leevendada gaasivalu) ja peale rinna küljest lahti võtmist (justnimelt “võtmist”, sest ise lahti laskmisest, nagu raamatud kirjutavad, polnud võimalik isegi mitte unistada!) tegi ta oma suured silmad lahti ja magamisest polnud peale seda enam haisugi. Kuna ta oli väga rahutu imik, siis suutis ta maksimaalselt järjest 30 minutit ilma nututa olla. Ainuke asi, mis nuttu rahustas, oli emme kaisus imemine. Ja nii meie esimsed kolm kuud möödusidki: 45-60 min imemist ja 30 min ümbritseva maailma avastamist. Sellist luksust, mida igapäevaselt kaubanduskeskustes näeme, et noor ema jalutab oma magava vastsündinuga mööda poode ja naudib seltsielu, ei osanud mina isegi endale ette kujutada.

Minu jaoks oli uskumatu kuulata, kuidas sama vanade laste emmed kõrval rääkisid, et laps jäi ise tegelustekil või lamamistoolis magama, sest meil ei olnud mitte mingit muud varianti päeval magama jäämiseks kui ainult õue jalutama minek. Õues jalutamine oli muidugi omaette tegu, sest enne unne jäämist oli vähemalt tunnike nuttu ja võitlemist. Siis kui silmad lõpuks kinni vajusid, oli garanteeritud 2-3 tundi jalutamist, sest seisvas vankris ärkas laps koheselt üles. Ja seda kuni 8 kuuseks saamiseni igal  päeval, sadagu või taevast konnapoegi alla.

Ei aidanud kussutamine, silitamine ega laulmine -laps lihtsalt toas ei maganud. Raskeks tegi olukorra veel tõsiasi, et tegu ei olnud ka lutilapsega. Esimesel nädalal me küll andsime talle luti proovimiseks ja laps võttiski luti ilusti omaks, kuid siis meenusid mulle jällegi raamatust loetud õpetussõnad – ära lapsele anna lutti, enne kui ta pole 1 kuuseks saanud, sest muidu kaob õige rinnast imemise võte. Ja sinna see lutt jäigi!

Ja nii kujuneski välja, et laps tegi päeva jooksul ühe suure une ning ülejäänu päevast lihtsalt mõnules emme kaisus. Meie päevakava oli igati vastupidine sellele, mida soovitas kirjandus ja sõbrad-tuttavad, kuid sellegipoolest parim variant meie jaoks. Tunnistan- imikuaeg meie peres oli äärmiselt kurnav ja väsitav just seetõttu, et vastukäivat informatsiooni oli väga palju ja ei teadnud, mida võtta, mida jätta. Kõik oli vastupidine sellele, mida olin lugenud või kuulnud, mistõttu tekkis eneseusaldamatus.

Praegu on meie tütretirts 2,5 aastane lasteaialaps, kes magab lõunaajal tunnikese ja pikalt ning rahulikult terve öö. Ta on rõõmsameelne ja energiline tüdruk, kes on oma arengus pigem samaealistest lastest ees kui maas. Minu kartused, et vähene uni imikueas pidurdab lapse arengut on olnud alusetu.

Seega võiksin oma loo kokku võtta järgmiselt: usalda alati oma vaistu ja sisetunnet ning ära lase ennast kirjandusel ning kuuldud juttudel mõjutada! Kõik lapsed on erinevad nii on ka nende vajadused erinevad. Kasva koos oma lapsega, nii olete mõlemad terved ja tugevad!

Unest ja magamisest teeme juttu ka edaspidi. Kuidas aga kinni püüda kõik ilusad unenäod ning tõrjuda halbu, loe meie meisterdamisnurgast.

Ootame väga teie kommentaare ja arvamusi.

Annika

One thought on “Hästi magav imik-reaalsus või täitumatu unistus?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga