Jorupill JONN

Jonn

„Kas nüüd nii jääbki?“, küsisin ma endalt, kui mu 1,3 aastane tütar oli neli päeva järjest vähemalt korra päevas teinud 40 minutit kestnud jonni. Siis ma veel ei teadnud, et see oli jäämäe vee pealne osa. Edasi tulid hüsteeria rünnakud juba kahe, kolme kaupa päevas, lisaks öösel. Kestvuselt endiselt umbes 40 minutit igaüks, kuigi see aeg tundus 4 korda pikem. Ja JONNi all ei pea ma silmas paha tuju virinat, mis on lihtsalt tüütu ja tundub mõttetu. Meie Jonnipurikas rapsis segi kõik enda ümber olevad asjad, lasi end istudes hooga pikali kukkuda, nii et kartsin tõsiselt, et laps saab peapõrutuse, teda ei tohtinud kõnetada ega tema poole vaadata ja ta ei kuulnud ühtegi sõna, mis ma talle ütlesin, ta hammustas kõike, mis ette juhtus, kaasa arvatud ennast ning kõige sellega käis kaasas röökimine, püherdamine ja jalgade peaksmine. Tuleb tuttav ette?

Aga mis te siis tundsite ja mõtlesite? Mina, esimesed paar nädalat, olin minestamise äärel. Trotsi ja kiusunuttu oli tal ennegi olnud, kui selja taga oli palavikuga haigus ja üldse on ta natuke elavama närvisüsteemiga laps, aga sellist asja… Esialgu nutsin koos temaga ja jonnisin ise ka, sest üks pisike laps ei saa mind ju nii endast välja ajada ja ümber sõrme keerata. Olin väga vihane, et me sellise asja peale aega raiskame, selle asemel et midagi toredat või vajalikku teha. Samas olin mures, et äkki on valu või haigus või hirm jne sellise reaktsiooni esile kutsunud. Siis üritasin tema tähelepanu mujale juhtida. Asjatu. Siis tekkis jõuetus. Midagi teha ei oska, et laps rahuneks, aga seda agooniat ka enam kannatada ei jaksa. Võtsin kätte raamatu ja hakkasin tüdrukule ette lugema. Alguses oli mõju ainult minule endale, et suudaksin ennast jälle kokku võtta, sest see tegevus rahustas. Pärast umbes 10 lehekülje lugemist jäin vakka, sest ei näinud sellest mingit kasu olukorra lahendamisele. Kuid siis jäi kisa äkki järgi. Mis nüüd? Olin täiesti segaduses.

Ühesõnaga, olin juba valmis psühhiaatri nõustamisele minema, kui ema tõi mulle sellise raamatu nagu „Nutt ja jonnihood“ (Aletha J. Solter, 1998). Kuna olin juba kõigi sõbrannade, kaaslapsevanemate ja internetifoorumite nõu proovinud, otsustasin, et ega see raamat ka enam olukorda hullemaks teha ei saa ning hakkasin tütre une ajal seda vaikselt lugema. Nüüd tahangi seda raamatut teile tutvustada, mis andis mulle nii palju tuge ja enesekindlust toime tulemaks jonniga ning mõistmaks paremini oma last.

Lase lapsel nutta

Selle raamatu üks juhtmõte on, et nutt ja jonn on lapsele kasulikud ja vajalikud oma murest üle saamiseks ja stressi maandamiseks. Autor kirjutab: „Parim oleks kui nutvaid lapsi mitte kunagi ei eirataks – nende nutule tuleks alati hoolivalt reageerida. Samas aga pole iga nutuhoog veel tõend vältimatust vajadusest või soovist – paljud neist kujutavad endast loomulikku stressi väljaelamise mehhanismi, mis võimaldab lastel üle saada nutule eelnenud hirmutavate ja masendavat kogemuste mõjust.“. Lisaks nendib A. J. Solter, et nutmise ja viha aksepteerimine mängib olulist rolli distsipliiniprobleemide ennetamisel, hüperaktiivsuse ja vägivaldse käitumise vähendamisel, mõjub füüsilisele ja emotsionaalsele tervisele ning tähelepanu- ja õppimisvõimele soodsalt, vähenevad uneprobleemid ning tugevneb lapse ja täiskasvanu suhe. Raamatus kirjutatakse, et kui lasta lapsel pärast stessirohket kogemust nutta nii palju, kui ta soovib, siis täiskasvanutena reageerivad nad sarnastele olukordadele adekvaatsemalt ja paanikata. Lapsi ei tohiks jonni ja raevutsemise eest karistada või ignoreerida, vaid suhtuda kaastunde ja hoolivusega. Olen tähele pannud, et selline suhtumine aitab tõepoolest lapsel kiiremini rahuneda ning pärast jonnihoogu tunnen ka ennast paremini, et ei öelnud midagi, mida hiljem võiksin kahetseda.

Lapse nutmist ja jonnimist ei tohiks alla suruda. Siin on mõned näited, kuidas seda tehakse:

  • Kästakse lapsel nutmine lõpetada
  • Karistatakse või ähvardatakse
  • Laps jäetakse ilma armastusest ja tähelepanust (jäetakse üksi)
  • Juhitakse tähelepanu kõrvale
  • Torgatakse lapsele midagi suhu, nagu lutt või toit
  • Pilgatakse, häbistatakse
  • Eitatakse lapse valu või lastakse seda paista tühisena
  • Kiidetakse lapst mittenutmise eest
  • Üritatakse last rääkima panna või naerma ajada

Lapsed, kes tunnevad, et täiskasvanu suudab oma emotsioonidega toime tulla ning aktsepteerida nende jonni, tulevad ka tõenäolisemalt teismelistena oma muredest lapsevanemale rääkima, sest nad tunnetavad tingimusteta armastust, mis on omakorda kõrge enesehinnangu kujunemiseks vajalik.

Hoidmisteraapia

Ühe olulise meetodina käsitleb autor hoidmisteraapiat. Jonnihoo ajal hoitakse last tugevasti enda vastas, et ta tunnetaks, et on midagi veel tugevamat, kui raev tema sees. See tekitab turvatunde. Teraapial on mitu faasi. See algab tõrjumisega, kus laps rabeleb, raevutseb ja üritab end vabaks saada. Sellele järgneb rahunemine, kus laps lõdvestub ja hakkab armastavalt käituma, soovides sülesolemist jätkata ja tunda ema käsi enda ümber. Lapsed vajavad teadmist, et neid armastatakse sõltumata sellest, kuidas nad end tunnevad. Mõned täiskasvanud leiavad selle meetodi lapsele ahistava olevat, kuid samas kasutavad ise „aja mahavõtmise meetodit“, kus laps isoleeritakse teistest, mis annab vaid lühiajalisi tulemusi. Siis tunneb ta end hüljatuna, vääritimõistetuna ja armastusest ilma jäetuna, mis mõjub lapsele veel ahistavamana. Autor juhib tähelepanu, et hoidmine ei tohi kunagi toimuda karistamise või kättemaksu vaimus või sooviga domineerida.

Katkise küpsise fenomen

Raamatus käsitletakse ka „Katkise küpsise fenomeni“, mida kirjeldatakse nii: „Nutmise vajadus kruvib end järk-järgult üles, kuni vajadus tundeid välja elada on nii tugev, et laps ei suuda seda enam tagasi hoida. Sellistel hetkedel võib ükskõik mis lapse pisarad valla päästa. Sellest tingitult esineb olukordi, kus lapse nutu tegelik põhjus ei ole alati selgelt nähtav. Tema tundepuhang võib antud olukorras tunduda täiesti põhjendamatu.“ Vahest on tõesti põhjus hoopis mujal, kui sellest, mis jonni vallandas. Vaja pole teha muud, kui olla lapse juures. Kui lapevanemad annavad pärast pikka mangumist ja vingumist järele, nullib see olukorra ja laps leiab peagi uue põhjuse virisemiseks ning teeb seda seni, kuni saab oma peatäie lõpuks ära nutta ja stressist vabaneda. „Kui lapsed kasutavad korduvalt „proovilepanevat käitumist“, siis teevad nad seda sageli selleks, et leida ettekääne oma nutu ja raevu vallapäästmiseks“, kirjutab Solter.

Valust ja nutust

Teadlased on avastanud, et inimesed saavad valust kiiremini üle, kui nad keskenduvad valule, mitte selle allasurumisele või oma tähelepanu kõlvalejuhtimisele. Sellepärast ei tohiks ka haiget saanud lapse valu väiksemaks muuta või tähelepanu sellelt kõrvale juhtida. „Peale selle võivad füüsilised haigetsaamised olla lastele ettekäändeks, et välja elada mingeid sügavamaid tundeid“, kirjutab autor.

Magamaminekunutt

Õhtune nutmine või hüperaktiivseks muutumine lubab lapsel enne magamajäämist päeva jooksul kogunenud pingetest vabaneda. Vahest võib nutt olla tingitud ebamugavustundest üksi uinuda.

Kuidas lapsi aidata?

Looge emotsionaalne turvatunne, seda saate teha nii:

  • Pakkuge lastele rohkelt füüsilist lähedust
  • Pakkuge lastele rohkelt teadlikku tähelepanu
  • Kuulake laste juttu hoolikalt. Vastake neile viisakalt, samamoodi nagu teisele täiskasvanule. Tunnustage tema emotsioone ning üritage lihtsate sõnadega välja öelda, mida laps tunneb.
  • Kui lapsed nutavad või raevutsevad, jääge nende lähedusse ja pöörake neile tähelepanu
  • Kasutage distsiplineerimisel mitteautoritaarset lähenemist
  • Andke lapsele teiste nutmise korral korrektset teavet (mida teine laps tunneb ja miks nutab)
  • Andke neile ausalt teada iseenda tunnetest ja vajadustest
  • Tegelege vastutustundlikult iseenda tugevate emotsioonidega.
  • Leidke võimalusi iseenda vajaduste täimiseks.

Pärast jonni peaks aitama lapsel väärikalt uuesti teiste juurde tagasi pöörduda.

„Lapsed ei vaja täiuslikke vanemaid, vaid vanemaid, kes liiguvad eneseavastamise ja tervenemise teel ning suudavad oma vigu tunnistada ja parandada.“. Minagi ei rakendanud kõiki oma uusi teadmisi, sest esialgu tunduvad paljud meetodid harjumatud. Samuti ei suuda ma alati jonniolukorras rahulikuks ja toetavaks jääda, kuid see raamat aitas sellele väga palju kaasa. Võin öelda, et ma ei karda enam jonni ja suudan sellest aru saada ning sellega leppida.

Jagage julgelt oma kogemusi jonniga võitlemisel või sõbraks saamisel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga