Lasteaiateemadel- Waldorfpedagoogika

Waldorf

Sellel nädalal sukeldume Waldorfpedagoogikasse. Miskipärast on kujunenud nii, et need lapsevanemad, kes on kirglikud Waldorfi „fännid“ laidavad tavakoolide õpetamistavasid ja vastupidi. Äkki on sellest artiklist natuke kasu selguse loomisel ja koolivaliku langetamisel, et mis loom see Waldorf on ning kus pesitseb. Artikkel põhineb Silja Hiielaiu diplomitööl pealkirjaga „Waldorfpedagoogika lapsed“ (2007).

Sellele kasvatusstiilile pani aluse Austria filosoof ja esoteerik Rudolf Steiner. Tema nime järgi kutsutakse seda tihti ka steinerpedagoogikaks.

Waldorfpedagoogikas nähakse igas lapses puutumatut individuaalsust, oluline on lapse tervikliku arengu edendamine kogu elukaare jooksul. Waldorfpedagoogika peaeesmärk on kasvatada avatud mõtlemisega inimesi. Ta ei püüa treenida noori oma ala spetsialiste, vaid aitab neil saada inimeseks. See alternatiivpedagoogika toetab ja aitab ennast leida. Õppetööd viiakse läbi elavalt ja kunstiliselt.

Lapsekeskne lasteaed

Steinerlasteaedu iseloomustab see, et lastesse suhtumine ja nende igapäevaelu kujundamine toimub väikelapse olemust ja iseärasusi arvestades. Eriti oluline on lapse isiksusega arvestamine. Tähtsal kohal steinerpedagoogikas on lapsekesksus, mida tuleb mõista nii, et ühest küljest soovitatakse tugevdada lapse enda tegelikku olemust ja sisemisi hingelisi jõude, teisest küljest aga püütakse luua väikese lapse vajadusi arvestav keskkond, mis peab silmas järgmist:

  • laps vajab rahulikku ja turvalist keskkonda, kus valitsevad kindlad rütmid ja on kiirustamata aega kõigeks;
  • laps vajab aega ja vabadust iseseisvalt midagi algatada ning otsuseid teha;
  • laps vajab aega ning ruumi vabaks spontaanseks füüsiliseks liikumiseks;
  • vaja on tingimusi õigete sotsiaalsete oskuste kujunemiseks (vaba mäng, laste arv rühmas on 15);
  • laste meeleorganeid tuleb kaitsta (nt helid);
  • on vaja luua loomulik õpikeskkond, mis võimaldaks igapäevaste praktiliste ja vajaliketoimingute läbiviimist nii toas kui õues, sest väikese lapse põhiline õppimismeetod on jäljendamine.

Waldorf

Rütmiline päevakava ja kord õpikeskkonnas

Õpetuse aluseks on arenguteooria, mille järgi inimese areng kulgeb rütmiliselt üksteisele järgnevate astmetena. Kõige tähtsamad seisukohad kuni kooliminekuni on arengule vastavalt: esiteks rütm ja kordamine, teiseks eeskuju ja matkimine. Steinerlasteaias peetakse rütmi lapse igapäevaelus väga tähtsaks. Lastele mõjub erakordselt hästi, kui päeva kulg pole kaootiline, vaid tegevused toimuvad rütmiliselt liigendatult kindlalt määratud korras. Suurt rolli mängivad rituaalid. Eelkoolieas lapsele pole see kuidagi igav, kui tuttavad tegevused korduvad, vastupidi, nad rõõmustavad tuntud asjade taastuleku üle ja elavad selle poole.

Et väikelapse õppimise erilisele loomusele parimal viisil vastu tulla, on vajalik kujundada lapse ümbruses ruum, kus on rikkalikult käegakatsutavat laadi kogemusvõimalusi. Arvesse tuleb aga mitte ainult meeleline, käegakatsutav asjade ja ruumide kvaliteet. Siin on oluline ka ümbruses valitsev kord ja usaldatavus. Nad tahavad leida tuttavaid asju samas paigas, et igal asjal on oma koht. Kui nad saavad seda pidevalt kogeda, siis tugevdab see mitte üksnes mälu ja ruumilist orienteerumist, vaid ka asjade kokkukuuluvuse läbielamist.

Mäng ja õppimine käsikäes muinasjuttudega

Waldorfpedagoogika seisukohalt ei ole õige kiirustada ühelt tegevuselt teisele, andmata lapsele aega rahulikult oma tegevus lõpetada ja läbitu läbi tunnetada, endas talletada. Järjest uued ja uued teadmised (muljeid) tekitavad lapse jaoks kaose. Elus tagavad edukuse eelkõige: püsivus, hoolsus, julgus, loovus, ettevõtlikkus, suhtlemine. Lastel lastakse rohkem vabalt mängida. Waldorfpedagoogikas rõhutatakse, et laps õpib paremini läbi mängu – see kütkestab last emotsionaalselt, vaimselt ja füüsiliselt. Vabamäng ei vaja mingit ergutust, vähemasti mitte juhtimist. Lapsed armastavad kõige rohkem mängida. Mäng arendab emotsionaalset küpsust läbi sotsiaalse suhtlemise. Õppides jagama,nõustuma, koostööd tegema, õpivad lapsed, kuidas olla osa sotsiaalsest elukeskkonnast. Mäng arendab ka mõtlemist. Kui kasutada ühte mänguasja (nt puutükk loodusest) erinevates tegevustes ja mängudes, areneb lapsel paindlik mõtlemine. Mänguasjad on loomingulised ja tihtipeale ise valmistatud. Kui see on kuni viimse detailini tarbeeseme koopia, siis kitsendab see lapse spontaansust ja fantaasiat. Kui mänguasi on kindlaks määratud üheainsale kasutuseesmärgile, kaob selle vastu huvi suhteliselt kiiresti. Palju kohasemad on asjad, millel puuduvad kindlad etteantud funktsioonid. Siin annab laps ise objektile teatud tähenduse ja just see on tähtis. Sest seestpoolt tuleva aktiivsuse kaudu kasvab lapses kujutlusvõime, mida hiljem vajatakse koolis õppimise alusena. Tähtis on ka see, et asjadega poleks liialdatud – vähem asju, rohkem fantaasiat. Lapsel tekib soov, vajadus ja võimalus ise areneda. Lapsed õpivad omaenese tegevuse ja vahetu vaatluse kaudu tundma üksteisele toetuvaid, omavahel loogiliselt seotud toiminguid.

Waldorf

Steinerpedagoogid suhtuvad halvustavalt meediasse, televiisori vaatamisse ja arvuti kasutamisse. Nende liigne tarvitamine pärsib lapse loova mõtlemise ja fantaasia arengut. Hoopis muinasjutu jutustamine on steinerlasteaia päevakavas üks tähtsaim ja oodatuim osa. Vanarahva meetod laste fantaasia arendamiseks oli muinasjuttude ja legendide jutustamine. Neis väljendati sümboolses vormis sageli sügavaid mõtteid. Elavate kujutluspiltide abil mõistab laps kõige paremini uusi nähtusi ja mõisteid. Juttudel on lapsele suurem mõju kui neid jutustada, mitte alati ette lugeda.

Koolijütsid, kes armastavad õppida!

Kuni kuuenda eluaastani waldorflasteaias pedagoogilist õpetust ei anta. See on jõukogumise aeg, mil laps vajab vaid kasvurahu.

Steinerpedagoogikas rõhutatakse, et õppimine pole võistlev tegevus. Koolilastele algselt hindeid ei panda, küll aga analüüsitakse enese ja teiste töid. Saadakse küll hinnanguid, kuid numbreid pole. Ning õppeaasta lõpus saadakse kirjakeelne tunnistus, kuhu iga aine õpetaja on midagi konkreetse õpilase kohta kirjutanud, tema arengut iseloomustanud. Waldorfkoolides püütakse õpilastes tekitada armastust õpitava aine vastu. Üksnes sel moel on võimalik vallandada õpilastes huvi aine vastu, mitte aga vaid soovi saada häid hindeid või isiklikku kasu. Südamest tulev huvi õpitava aine vastu osutub märksa tugevamaks motiiviks, kui ükskõik milline sundimine. Huvile ja soovile õppida aitab kaasa ka see, et õpetaja on õpilase partner. Tema ülesandeks on tuua aine lasteni läbi elamuse ja kogemuse. Waldorfpedagoogika teeb lapsesõbralikumaks ka see, et töövihikuid ja õpikuid ei kasutata. Põhikooli lõpupoole on õpikud toetavaks ja abistavaks õppevahendiks. Õpilased teevad ise omale vihikud, kuhu nad kirjutavad üles õpitavat, mida nad kaunistava, ning millest nad pärast õpivad ja kordavad. Armastust õppimise vastu tekitab ja hoiab ka õpikeskkond. Pedagoogilise ümbruse kujundamisel on olulised kord ja usaldatavus.

Pikemalt saate Waldorf õppekava kohta lugeda siit.

Eestis tegutsevad Waldorf lasteaiad ja koolid:

  • Aruküla Waldorflasteaed
  • Lasteaed Täheke
  • Meelespea Waldorflasteaed
  • MTÜ Meie Mängurühm
  • Viljandi Waldorflasteaed
  • Tartu Maarja Kooli Lasteaed
  • Tartu Waldorfgümnaasium
  • Johannese Kool Rosmal
  • Aruküla Vaba Waldorfkool
  • Viljandi Vaba Waldorfkool
  • Tallinna Vaba Waldorfkool
  • Erakool Läte
  • Rakvere Vanalinna Kool

Pidagem siis meeles ühte Waldorfpedagoogika põhilist motot: „Lapsepõlv on nii lühike ja ainulaadne, seda tuleb hoida. Mida rohkem meil on julgust lubada oma lastel olla tõelised lapsed, seda suuremad jõuvarud saavad neil olema kogueluks“.

Loe ka Montessori, Freinet, Reggio Emilia, Fröbeli pedagoogika kohta ning õuesõppest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga