Kiigulaud vs kiigelaud

kiigulaud

Täname inimesi, kes panid meid mõtisklema ja uurima sügavamalt sõna „kiigulaud“ üle. Nüüdseks oleme konsulteerinud mitmete keelespetsialistidega ja ühiselt võtnud vastu otsuse, et kiigulaud võib jääda kiigulauaks, ega pea seda ümber nimetama kiigelauaks ega kiiklauaks.

Lahti seletatult on kiigulaud lühend sõnast kiikumise laud, mis tuleb tegusõnast kiikuma. Laud, millega saab kiikuda ja mis ise kiigub (kõrkjad kiiguvad tuules). Tuletised sõnast kiik – kiikuma, kiikumine, kiikuja – vihjavad samuti sellele, et tegemist on kiikumisega, kiikumise lauaga http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=4&p1=1

Kui kirjutada kiigelaud, siis oleks see kiige üks osa, näiteks kiigelaud, -nöör vms. Kiiklaud, erinevalt kiiktoolist ja kiikhobusest on meie jaoks kuidagi võõras ja kohmakas.

Veel on eesti keelel olemas kaunis luulekeel, kus võib hellitavalt öelda kiigukene…

KUTSE KIIGELE (Karksi)

Tulge kiikma külänaese, kiigele,

tooge kanu, tooge mune.

Kiigu kõrgest, kiigukene,

nüüd oo kirja kiigu päälä.

Küll taab tuttu tuulu minna,

siidilindilendu lendu minna.

Os te ullud kiigeseppä,

kos te teide neiu kiigu,

teide vee veere pääle,

teide oja otsa pääle.

Kiik oo tettu kinnastega,

varu tettu vammustega.

Olles nüüd üdini selle teema sees, teeks põgusa põike ka meie esivanemate traditsioonidesse, mis olid seotud kiikumisega. Kiigekultuur on Eestis väga vana: aastasadu on kiigekohad olnud üks külarahva meeliskohti, kus kokku saada ning suhelda. Seal on tantsitud, lauldud, mängitud, räägitud juttu, oodatud kallimat ning muidugi kiigutud. Kiigekohad väärivad hiite, kalmete, ristipuumetsade ja teiste pärimuspaikade kõrval kindlasti säilitamist.

Kiikumise juures ei ole tähtis mitte üksnes kiik – tähtis on ka selle asukoht. Kiik rajati harilikult looduslikult kaunisse paika. Võimaluse korral eelistati avarat, tasase maapinnaga kuiva maad, kus oli puid või põõsaid. Seepärast püstitati kiiged sageli metsalagendikule või kui metsas sobivat välu polnud, siis metsa äärde, mõisaparki või mujale suurte puude alla. 

Ajapikku hakati kiigel käima peamiselt selleks, et lihtsalt lõbutseda. Kiikujateks olid täiskasvanud (leeritatud), kuid 20. sajandi alguses selline nõue kadus ning kiigele pääsesid nii noored kui ka vanemad külaelanikud. Eakad inimesed istusid pinkidel või murul ning vahetasid külajutte; kindlasti oli kaasatud pillimees. Külakiik tõi tööst vabal ajal külarahva kokku. Kiigutajateks olid tavaliselt poisid ja kiikujateks piigad. Vahel võistlesid poisid omavahel, kes julgeb ja jõuab üle võlli kiikuda.

ylevolli

Kiikudes lauldi ja kiige juures tantsiti. Lauludes sisalduv sõnum peegeldas muistseid kombeid, suhtumist otseselt kiikumisega seonduvasse ning eluolusse üldse. Kuidagi ei saa eitada kiigeõhtute tähtsust kaaslase otsingul (tihti kiiguti paariti). 

Kalendrikommetega seotud kiikumisi on kolme liiki: kiikumine nöörkiigega rehe all; pikal, keskkohast toetatud laual kahekesi teineteise üles-alla kaalumine (tsõõtamine, lauahüppamine) ning päris kiikumine suure kiigega väljas. Kiikumisel oli nii maagiline kui meelelahutuslik otstarve.

PAASTUMAARJAPÄEV. Sellel päeval toimus mõnikord rehe alla tala külge riputatud nöörkiigega kiikumine, kuna väljas oli veel külm. Rehe all kiiguti viljaõnne ning tööde hea kordamineku taotlemiseks ja samal ajal lauldi üksi midagi loitsulaadset. Selline kiikumine oli üldiselt maagilise otstarbega.

URBEPÄEV. Nädal aega enne lihavõtteid peeti urbepäeva, mille nimetuseks kirikukalendris on palmipuudepüha. Urbepäeva hommikul vara löödi magajaid pajuurbadega ja selle päeva juurde kuulus Lõuna –Eestis tsõõkamine, kus kiigeks on pikk laud (tsõõk) või roigas, mis on keskkohaga toetatud mingi kõrgema asja (palgi, aia) peale. Kummaski otsas seisab või istub kaksiratsa üks inimene või paar, kes kordamööda üksteist üles kaaluvad. Selline kiikumine oli kasutusel enne päris kiikumisaja algust.

Kiikumine suure kiigega väljas. Kiikumine selle kõige levinumas tähenduses toimub väljas suure kiige peal. Postide või puude vahele püstitatud puust aistega kiik liigub võlli küljes ühele ja teisele poole üles, hoogu antakse seistes või istudes keha ja jalgadega. Nö päris-kiikumise juurde kuulusid ka kiigelaulud. Kiikujateks ja lauljateks olid tüdrukud, laulmisest võtsid mõnikord osa ka vanemad naised, traditsiooniliselt lauldi eeslaulja ja kooriga. Lõuna-Eestis algas kiikumine lihavõttepühadel. See oli oluline toiming, mille järgi lihavõttepühi kutsuti ka kiigupühadeks. Kiikumisaeg kestis tervepühadeaja ja mõned järelpäevad, vahel ka terve järgneva nädala. Põhja-Eestis algas kiikumine enamasti suvistepühadel ning kestis laupäevaõhtuti ja pühapäeviti kuni jaanipäevani, vahel kauemgi. Ja ka Põhja-Eestis ei saadud ilma lauluta, kuid mõnikord lauldi siin lihtsalt vaikselt õõtsudes või hoopis maas.

külakiik

(Allikas: Eesti kalendrilaulud viisidega. Taive Särg Tallinn, 2008)

Vaata ka, kuidas kiigulauaga kiigutakse.

One thought on “Kiigulaud vs kiigelaud

  1. Pingback: Tasakaal | Vippa

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga