Palju õnne sünnipäevaks!

pille ja aigi

Täna on Vippa sünnipäev! Oleme saanud 2 aastaseks. Nagu ka kaheaastasel lapse,  on see aeg olnud täis põnevaid avastusi, südant lõhestavaid nurjumisi ja eelkõige kasvamist ning õppimist. Kuna meie kandvaks ideeks on algusest peale olnud pärimuskultuuri säilitamine ja lastesse selle „oma tunde“ istutamine, oleme jõudnud punkti, kus tunneme, et tahaksime ka teid oma ettevõtmisesse kaasata. Laste mängud on täis kirevat fantaasiat ning värvikaid tegelasi ja mis aitaks kujutlusvõime arengule paremini kaasa, kui mitte üks tore raamat Eesti emade-isade kirjutatud juttudega. Siinkohal kutsume teid üles kirja panema kõik need jutud, mida oma lastele jutustate, mida teie emad teile jutustasid ning ka need, mida lapsed teile räägivad. Saatke need meile, me kogume need kokku ja loodetavasti juba järgmisel sünnipäeval saame teile esitleda meie endi poolt kirjutatud rahvajuttude raamatut. Anname kõik koos panuse meie laste tulevikku, et ka nemad saaksid ühel päeval enda lastele meie tänapäevaseid rahvajutte edasi rääkida.

Juttude kogumisega alustasime juba meie sünnipäevakuu alguses, kui Emmede Klubi kuulutas välja Vippa algatatud unejuttude konkursi. Tänaseks on see mäng küll läbi saanud ja auhinnad loositud, kuid laekunud juttudega saate kohe tutvust teha.

Elas kord pardipoeg. Ühel hommikul ärgates ja aknast õue vaadates nägi ta seal midagi kummalist – kogu maa, mänguplats ja õu oli kaetud mingi valge asjaga. Kõik tuttav oli kadunud. Ema ja isa seletasid küll, et kätte jõuab talv ja tegu on lumega ja see on väga lõbus ja põnev. Kuid pardipojale oli see ikkagi üks suur mõistatus. Mis asi see lumi on? Kust ta siia sai? Kuidas selline suur valge asi saab olla põnev ja lõbus? Kuidas sellega küll mängida saab? 
Vanemad arvasid, et kõige paremini saab see mõistatus selgeks, kui minna õue. Aga pardipoeg pelgas sedagi – äkki see lumi hammustab? Või võib sellest hoopis läbi kukkuda? Võib-olla hakkab see hoopis taga ajama?
Kuid peale esimesi samme lumel oli selge, et lumi ei hammusta ja kuskile kukkumist pole ka. Korraks küll oli mulje, et keegi nähtamatu ajab teda taga, kuid vanemad selgitasid, et nemad ise jätavad lumele oma jälgi. See oli põnev, pardipoeg asus kohe endast maha jäävaid jälgi uurima. Ta sai selgeks lumesõja ning koos ema ja isaga ehitasid nad väikse lumememmegi. Nii möödus terve päev lumes. Õhtul oli pardipoeg väsinud, aga väga õnnelik. Ta vajus voodisse ning jõudis veel läbi une öelda „oleks ometigi homme hommikulgi seda põnevat lund õues.“

Soffie

Lugu pardipojast, kellele meeldis öösiti tähti lugeda. Ta tegi seda rõõmuga igal ööl. Kuid ühel õhtul said taevatähed otsa. Ta ei mõistnud seda, sest ema-isa olid kogu aeg selgitanud, et tähti on rohkem kui liivateri kogu maailmas. Või vähemalt sama palju. Ta hüppas voodist välja ja jooksis oma muret vanematele kurtma. „Emme!! Issi!!! Tähed said ikkagi otsa, meie taevas ei ole enam mitte ühtegi tähte. Kuidas ma nüüd magama saan minna, mul on tähtede pärast mure, äkki peaks neid otsima minema? Või politsei kutsuma?“ 
Ema ja isa olid hetkeks üsna nõutu olemisega, kuid isa taipas siiski kiiresti ja läks koos pardipojaga tuppa tagasi, enne haaras sahtlist ka midagi kaasa. Pardipojal polnud aega vaadata, mida isa kaasa võtab, temal oli mure tähtede pärast. Toas pani isa tule põlema ja sai kohe aru, milles asi. Ta nokitses natukene Pardipoja lambi kallal. Pardipoeg lasi isal tegutseda, lampi läheb ju ikka vaja, kui Sa kedagi pimedas otsima lähed. Mõne hetke pärast teatas isa, et nüüd on korras ja tähed on leitud. Pardipoeg ei saanud aru, et kuidas need tähed nüüd leitud on, tema küll kuskil ühtegi ei näe. Isa aga sättis ta voodisse, pani teki peale ja käskis korraks silmad kinni panna, et siis saavad tähed peidust välja tulla. Pardipoeg tegigi nii ja kui ta uuesti silmad avas oli taevas tähti täis. Need olid isegi eredamad kui varem. Ta oli nii õnnelik, kargas veel voodis püstigi suurest rõõmust. Isa aga selgitas „Eks tähedki kaovad vahel pilve taha nagu päike päeval“. Sellel ööl tuli taas pardipojal magus uni ning tähed saatsid teda ka järgmised õhtud ja ööd. Pardiema ja pardiisa aga muigasid ukse peal pardipojakest vaadates ja tähti taevalael jälgides.

Sofie

Elas kord pardipoeg, kes tahtis väga maailma avastada ja uusi sõpru leida. Ta oli harjunud õuel olevate hanepoegade ja tibudega, kassipoja ning koerakutsikatega. Ta teadis, et vasikad koplis on sõbrad ning taga õues nahistavad lambatalled. Isegi vana kalkun oli tuttav. Aga pääsukesed rääkisid igapäev nii toredaid lugusid kaugetest maadest ja kummalistest loomadest. See oli nii põnev ja pardipoeg tahtis natukenegi seda kõike näha ja uusi sõpru leida. 
Ühel päeval vanemad lubasidki tal seda suurt maailma avastama minna. Pardipojale anti kaasa toidukotike ning aiaväravasse tulid kõik talle lehvitama. Pardipoeg oli väga õnnelik ja sammus suure maailma poole. 
Kui ta oli mõni aeg juba käinud, siis jõudis ta ühe suure kraavi juurde. Ta kuulis kummalist häält, sellist polnudki varem kuulnud. See tuli roostikust ja järsku hüppas sealt keegi välja. Pardipoeg ehmatas ennast istuli ja tema juurde hüppas suur konn. „Tere! Sind pole varem siin näinud, kust Sa tuled?“ Pardipoeg sai nüüd aru küll, et tegu on konnaga ja tutvustas end „Olen pardipoeg, tulin suurt maailma avastama ja omale uusi sõpru leidma.“ Konn kiitis, et tema võib küll pardipojale sõbraks hakata ja pardipojale see meeldis. Nad ajasid veel natukene juttu ja konn soovitas pardipojal üle silla ja ikka mööda teed edasi minna, et küll varsti peaks jõudma suurde maailma ka. Pardipoeg lehvitas konnale ja sammuski edasi. 
Järgmisena jõudis ta imelise kollase viljapõllu äärde, vilksamisi nägi ta seal kedagi jooksmas. Nüüd oli ta oma kohmetusest üle saanud ja hüüdis julgelt „Tere, kes Sa oled! Mina olen pardipoeg, tulin suurt maailma avastama ja uusi sõpru leidma!“ Sahin viljapõllus jäi vaikseks ja varsti tuli sealt välja hiireke. „Tere pardipoeg! Meeldiv Sinuga tutvuda! Mina võin küll sulle sõbraks saada. Kuhu Sa edasi minna plaanid?“. Pardipojal oli väga hea meel selle üle, ta selgitas, et ta tahab uusi maid avastada ja uusi sõpru leida. Hiireke kutsus ta enda juurde väiksele lõunasöögile ja nad ajasid mõnusalt juttu. Varsti pardipoeg asus taas liikuma. Hiirepoeg kiitis, et mine aga teed mööda edasi, küll varsti põnevasse maailma jõuad. Pardipoeg tegigi seda, kuulis veel vaid kuidas hiireke hüüdis „Tagasi tulles, tule minu juurest ka läbi!“.
Edasi sammudes jõudis ta metsatukka. Puud olid nii kõrged ja see oli päris hirmutav. Aga varsti märkas ta sealgi, et keegi hüppab metsa all ringi. Peagi hüppas see tegelane tema juurde. See oli jänes, kes tuli metsakülastajat uudistama. Kohtumise üle olid mõlemad rõõmsad ning pardipoeg sai jäneselt julgust ja tuge, et suurest metsast läbi minna. Metsa äärde jõudes soovis jäneski talle head teed ja jäi teda maailma avastamiselt tagasi ootama. 
Pardipoeg tundis, et ta on juba pool maailma läbi käinud, päev on pikk olnud ja päris väsitav. Varsti nägi ta suurt suurt tiiki. Vähemalt teist kallast sellel tiigil küll ei paistnud. Igatahes hüppas ta kohe vette ujuma. Ujudes aga sattus ta millegi või kellegi vastu. Ja vee alt juba tuligi küsimus „Kes Sina oled? Pole sind varem siin näinud?“ Pardipojal oli juba vastus selge. Tutvustas ennast ja rääkis mis plaanid tal on. Vee all oli teda müksanud üks päris suur ahven. Temagi tahtis pardipojaga suureks sõbraks saada ja kui pardipoeg rääkis suurest maailmast, siis kiitis ahvengi, et on jah olemas suured mered ja jõed ja tiigid, millest temagi kuulnud on. 
Pardipoeg kuulas temagi lugusid ja sai teada, et see suur tiik on hoopis meri. Seepeale tundis pardipoeg, et on piisavalt maailma avastanud ja sõpru leidnud ning on aeg koju tagasi minna. Ahven soovis talle head koduteed ja sulpsas vette tagasi. 
Varsti pardipoeg silmaski tuttavat metsatukka. Jänes oligi vapralt teda metsa ääres oodanud ja uuris, kuidas maailma avastamine läks. Pardipoeg rääkis leitud merest ja sõber ahvenast. Nõnda jutustades jõudsid nad teisele poole metsa ning jänes soovis talle head koduteed. 
Pardipoeg oli õnnelik kuigi väsinud, kui nägi juba kaugelt kollast viljapõldu. Ja kui hästi vaadata, nägi ka hiirekest teda ootamas. Hiireke uuris kohe „Kuidas läks? Kas leidsid palju sõpru? Mis sa nägid?“. Pardipoeg aga vuristas talle „Siit edasi minnes kohtusin metsa ääres jänesega, ta oli väga tore ja koos läksime läbi metsa. Muidu oleksin seal vist ära eksinud. Ja metsast edasi minnes jõudsin suure suure tiigini, pärast sain ahvena käest teada, et see oli lausa meri. Ja siis otsustasin, et olen juba nii palju näinud, et on aeg koju tulla.“ Nad jutustasid hiirekesega natukene veel ja siis asus pardipoeg taas teele. 
Kui viljapõld oli juba selja taha jäänud hakkas ees paistma suur tuttav kraav. Enne kui pardipoeg jõudis konna märgata hüppas see talle teele ette ja küsis „Kuidas läks pardipoeg? Kas maailm on ikka väga suur?“ Pardipoeg rääkis temalegi kuidas ta kohtas hiirekest, jänest ja ahvenat ning avastas suure mere, paksu metsa ja ilusa viljapõllu. Ajas veel konnaga mõne sõna juttu ja ütles „Tead konn, see reis oli ikka väga vägev ja nii toredad sõbrad sain ka endale. Aga nüüd tahan küll kiiresti koju jõuda, igatsen juba oma vanemate ja kallite sõprade järele.“ Konn soovis talle head teed ja lehvitas seni kuni pardipoeg teekäänu taha kadus. 
Teekäänu tagant nägi pardipoeg tuttavat väravat. Mida lähemale, seda kiiremaks läksid sammud. Ja kui koduväravast sisse astus jooksid kõik kodused talle vastu. Pardipoeg kallistas ema ja isa väga kõvasti ja ütles „Terve maailm on toredaid sõpru ja kohti täis, aga kodus on ikka kõige parem!!!“ Ta rääkis kõigile avastatud kohtadest ja sõpradest ja oli väga õnnelik, et ta jälle kodus oli, sest kodus on ikka kõige parem olla.

Sofie

Lugu väikesest tüdrukust ja võlupõõsast. Elas kord üks, sõbralik ja alati naeratav väike tüdruk Liisu, ühel kaugel, kaugel ja väga kaunis kohas nimega Eesti.

Liisu oli kaua oodatud tütreke oma vanematele. Tema vanemad hoidsid ja armastasid teda väga ja soovisid talle vaid parimat. Liisut hoiti ja hellitati, õpetati ja armastati väga.
Ühel päeval aga jõudis kätte lasteaia aeg ja tema vanemad, soovides talle vaid parimat, valisid nad Liisule lasteaiaks „Päikene”
Lasteaias leidis Liisu omale palju uusi, toredaid, sõbralikke ja vahvaid sõpru. Sõpradega tehti koos palju põnevat, avastati ja kogeti palju uut ja huvitavat. Õpiti ja mängiti, lauldi ja tantsiti.
Suvel, lasteaias olles avastati palju uut ja huvitavat õues, vaadati ja uuriti erinevaid putukaid ja taimi. Õues sai palju, palju mängida.
Tasa, tasakesi hiilis Liisu lasteaia õuele sügis, mis tõi endaga kaasa väikesed vihmasajud, imeilusad vikerkaared ja värvilised lehed, mille sees sai hullata. Lasteaia õuele tekkisid ka lombid, kuhu oli väga lahe kummikutega astuda, eriti nii et vesi pritsis mõlemalt poolt. Rühma akendele ilmusid üleöö kastanimunadest ja tammetõrudest loomakesed, kes jälgisid Liisukese ja tema sõprade tegemisi. Enam ei saanud nii palju õue kui suvel aga toas olles sai meisterdada ja see meeldis Liisule väga.
Märkamatult, väga, väga tasa hiilisid Liisu lasteaia õuele aga talvised öökülmad ja koos nendega väikesed, valged, õrnad ja pehmed kaua oodatud lumehelbekesed. Lumehelbeid langes aga nii palju, et meie oma mägi sai kauni ja koheva valge vaiba. Ja juba tuligi Liisu koos oma kelguga lasteaia väravast sisse, ikka naeratus näol. Kelgutamine on ju vahvamaid tegemisi, mida talvel saab teha. Loomulikult ootas ka Liisu oma sõpradega talvekülalisi, päkapikke ja jõuluvana. Jõuluvanale esitamiseks õpiti üheskoos palju laule ja tantse ja luuletusi selgeks, mida siis naerulsui sai esitatud ja jõulupaki vastu lunastatud.
Kui talv hakkas mööduma ja kevad oleks pidanud juba endast märku andma oli juhtunud midagi kurba. Päike, kes oleks pidanud juba päris kõrgel olema ja kuldseid kiiri maa poole saatma, oli kadunud. Isegi talvel oli päikene ikka taevast laste tegemisi jälginud aga nüüd kevade alguses oli ta kadunud. Kõik oli kuidagi kurb ja õnnetu, laste näolt kadus tasapisi naer, muru ei saanud muutuda säravaks ja roheliseks, linnukesed olid õnnetud ja vaatasid nokakesed taeva poole. Mida nüüd teha, kuidas meelitada päike tagasi meie õuele?
Liisu rääkis enda ja sõprade murest ka kodus emale – isale. Ka Liisu vanemad olid kurvad, ei tahtnud nad ju, et nende tütreke peaks kurvastama ja lubasid siis, et leiavad lahenduse, kuidas päikene jälle välja meelitada. 
Liisukese ema oli kuulnud ühest võlupõõsast Forsüütiast. See oli selline võlupõõsas, et kui ta maha istutada ja igal hommikul talle naeratada, siis juba üsna varsti avab ta oma kuldsed võluõied mis saadavad kuldseid kiiri taevapoole ja meelitavad nii kadunud päiksekese välja. Liisu vanemad otsustasid juba järgmisel päeval leida ülesse see võlupõõsas ja kinkida see lasteaiale, et seal varsti, varsti jälle naerataks päikene ja lapsed. Nad leidsidki ühe võlupõõsa Forsüütia ja kinkisid selle lasteaiale, istutasid üsna värava lähedale, et lapsed saaksid kohe hommikul lasteaeda tulles ja õhtul koju minnes võlupõõsale naeratada.
Mõne päeva möödudes juhtuski ime, Forsüütia oli avanud enamus oma võluõitest, mis saatsid kuldseid kiiri taeva poole ja juba piilus ka päikene pilve tagant. 
Järgmisel päeval säras päikene taevas ja säras ka kogu Päikese pere, nii väikesed kui suured naerusuud.
Nii palju õnne, rõõmu ja naeratust toob üks pisikene, armas ja kollane võlu Forsüütia. Nüüdsest alates ei kao kunagi väikese Liisu ja tema väikeste ning suurte sõprade näolt naeratus.

Karin

Ühel hilisel õhtupoolikul, kui kell oli löönud juba kümme, ei tahtnud väike Martin magama minna. Nagu ikka lapsed, soovis ka Martin kaua-kaua üleval olla ja kõike teha – televiisorit vaadata ja mängida. Martin oli nii kangekalene kuid emake saatis ta siiski magama. Luges vahva unejutu Saabastega kassist ning soovis väikesele Martinile kõige ilusamaid unenägusid. Lisaks mainis emake, et kohe-kohe tuleb Unemati ja viskab sinu väikestesse silmadesse uneliiva, et sa vaikselt uinuksid. Emakene pani Martinile tekikese ilusti peale ning lahkus toast. Väike Martin ehmatas aga Unemati ja uneliiva jutu peale nii ära, et ei julgend silmi sulgeda.

Järksu käis toas helesinine sähvatus ning väikese Martini ette ilmus imetilluke mehike , kellel olid imeilusad tiivad. “Tere, mina olen Unemati!” . Väike Martin ehmatas ja vaatas Unematit suurte silmadega. Unemati lausus väikesele Martinile hellalt maagilise lause, samal ajal uneliiva puistades : “Uinu mu väike ingel , näe kõige ilusamaid unenägusid !”. Järgmisel hetkel muutusid väikese Martini silmad aina raskemaks ja raskemaks, hetkega uinus meie väike Martin !

Merle Torim

Elas kord üks kassipere. Kassiperes oli ema, isa ja kaks kassipoega. Kell oli juba palju ning aeg oli magama minna, kuid kassipojad Kiti ja Kati ei tahtnud veel magama minna. Nad tahtsid veel mängida. Kassiisa Mati ütles: ”Heaküll, mängige veel üks mäng ja siis on küll aeg magama minna.” Kui kassipoegadel sai mäng mängitud, ei tahtnud nad ikka veel magama minna ning laususid: ”Me tahame veel aknast välja vaadata.” Kassiisa lubaski neil veel aknast välja vaadata, kuid lausus: ”Pärast seda lähete kohe magama!” Kassipojad lubasidki, et lähevad kohe pärast seda magama. Aknast välja vaadates nägid nad ilusat täiskuud, tähti ning öökulli, kes kuuseoksal istus. Siis tuli kassipoegadel meelde, et nad ei saa kohe magama minna, sest neil on veel nägu ja hambad pesemata. Kassi isa ja ema aitasid neil kähku näo ning hambad ära pesta, et kassipojad ruttu magama saaksid minna. Kuid see ei olnud veel kõik, Kiti tahtis veel pissile minna ning Kati tahtis külma vett juua. Kassi ema ja isa juba vangutasid pead ning kassi ema ütles: ”Kuid pärast seda lähete küll kohe magama!” Kui Kiti ja Kati oma tahtmised olid saanud läksidki nad voodisse. Kuid und neil ikka ei tulnud, sest kassi ema ja kassi isa ei olnud neile veel head ööd musi-kalli teinud. Kui musi-kalli tehtud sai, siis tuligi kassipoegadele kohe uni silma ning haigutus suule ning juba paari minuti pärast nad tudusid.

Stuffu

Jääme ootama ka teie lugusid oma meilile info.vippa@gmail.ee või veel lihtsamalt saate meile oma jutu(d) saata kasutades selleks kodulehe kontaktivormi.

Lugude jutustamisel on nii Teile kui lastele abiks jutukaardid, mille meisterdamise õpetuse leiate siit.

One thought on “Palju õnne sünnipäevaks!

  1. Pingback: Jutukaardid | Vippa

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga