Rüht

Rüht3

“Selg sirgu!” Seda lauset olen mina oma lapsepõlves kuulnud tuhandeid kordi ja see on mu mällu tugevalt kinnistunud. Mäletan, et igal söögikorral saime ema käest riielda, et miks meil nina taldrikus on?! See pahandamine ei tekitanud erilisi emotsioone, lihtsalt oli küsimus: “Miks ma jälle pean?”. Täna, 20 aastat hiljem, tean ma vastust…

Esmamulje inimesest loob tema väljanägemine – kuidas ta seisab, kõnnib ja istub. Seda kõike väljendab tema kehahoid ehk rüht. Kehahoid sõltub luustiku arengust, lihaskonna arengust ja toonusest ning inimese emotsionaalsest seisundist. Seega pole rüht püsiv ega muutumatu.

Õige kehahoid tagab meile sirge selja ja terve lülisamba ning kindlustab siseorganitele kõige paremad tingimused funktsioneerimiseks, ta on tervise ning hea enesetunde alus.

Lülisammas on keha telg ja luuline tugi, mida hoiab üleval lihaskorsett. Lülisammas ehk selgroog koosneb 24 üksteise peal asuvast lülist (7 kaela-, 12 rinna- ja 5 nimmelüli), ristluust, õndraluust, lülivaheketastest (diskidest) ning lülisid ühendavatest liigestest ja sidemetest. Lülisammas on eesttaha vaates sirge, külgvaates aga pikisuunas väljavenitatud topelt-S-tähe kujuga, moodustades eest-taha-suunas (sagitaaltasapinnas) neli füsioloogilist kumerust: kaela- ja nimmeosas ettekumeruse (lordoosi), rinnaosas tahakumeruse (küfoosi) ning rist- ja õndraluuosas kerge kumeruse taha.

Õige rüht:

  •  Pea-, selja- ja istmikukumeruse äärmised punktid asetsevad enam-vähem ühel joonel.
  •  Rindkere on sümmeetriline ja silindrilise kujuga.
  •  Õlad asetsevad sümmeetriliselt ja pingevabalt.
  •  Abaluud paiknevad lähestikku ning vastu selga.
  •  Kõhulihased on heas toonuses ja kõht lame.
  •  Vaade on otse, lõug on horisontaalselt või suunatud pisut ülespoole.
  •  Pöiad on paralleelselt ja otse.
  •  Keha vertikaaltelg kulgeb kõrvanibu kohalt, õla eest, käelaba tagant üle puusa- ja põlveliigese ning lõpeb tallavõlvi keskel.

rüht1

Inimese tugi-liikumisaparaat teeb ajavahemikus sünnist skeleti küpsuseni läbi uskumatult suured muutused. Eriti olulised arengulised muutused leiavad aset esimesel eluaastal. Skeleti kõhreline arengustaadium algab juba teisel embrüonaalkuul. Loote lülisammas on oma kujult kaarjas, vastsündinul sirge, sel puuduvad täiskasvanule omased nõgusused ja kumerused. Lülisamba füsioloogilised kumerused ja nõgusused kujunevad välja lihaste tegevuse toimel. Esimene kumerus, füsioloogiline kaelalordoos, areneb esimestel elukuudel, kui laps hakkab tõstma pead. Teisel poolaastal, kui laps hakkab roomama ja istuma, hakkab arenema järgmine kumerus – füsioloogiline rinnaküfoos. Kolmas kumerus, nimmelor doos koos vaagna kaldega, areneb nende lihaste tegevuse mõjul, mis kindlustavad keha vertikaalasendi seismisel ja kõndimisel.

Oluline on teada, et kõik lapsed ei arene ühesuguse kiirusega. See, mis on ühes vanuses normaalne, ei pruugi olla arenguliselt normaalne teises vanuses. Näiteks enamik 2-aastastest lastest on x-jalgsed, aga 8-aastasel lapsel tuleb seda pidada problemaatiliseks. Väga tähtis on, et laps teeks läbi kõik olulised arenguetapid õigel ajal.

Rühi kujunemisperioodid

Rühi all tuleb mõista kehahoidu seismisel, istumisel ja kõndimisel. See, kuidas me seisame (staatiline rüht), loob aluse keha kasutamiseks igapäevases tegevuses (dünaamiline rüht). Rühi kujunemisel on väga olulised intensiivse kasvu perioodid. Esimesel eluaastal kasvab laps intensiivselt ja tema puusaliiges areneb kiiresti. Teisel ja kolmandal eluaastal on kasv aeglasem, viiendast seitsmenda eluaastani on lapse kasvamine jälle kiire. Lülisamba areng vajab sellel perioodil teadlikku suunamist kehalise liikumise abil. Uus kasvutõuge toimub 10.–14. eluaastal. Ka see on tundlik periood rühihäirete tekkeks. 14.–16. eluaastal kasv taas aeglustub. Rühi kujunemine langeb põhiliselt koolieelsesse perioodi. Et tagada kehahoiu nn koolivalmidus, peab laps aktiivselt liikuma iga päev vähemalt 60 minutit. Kõige tähtsam on rahuldada laste liikumissoovi loomuliku liikumisega – mängimisega. Liikumismänge valides soovitame mänge tasakaalu, koordinatsiooni ja rütmitunde arendamiseks. Rühi arengu seisukohalt, tuleb vajalikuks pidada ka üldarendavaid ja spetsiaalselt valitud võimlemisharjutusi, et suunata teadlikult kehatüve lihaste arengut. Sellise kehalise tegevusega arenevad liigutuslikud oskused ja kehalised võimed, paraneb ka lapse kehatunnetus ja keha juhtimise oskus.

Eriti ohustatud on lapsed, kes tegelevad üht kehapoolt rohkem koormavate spordialadega, ning ka lapsed, kellel on sidekoe nõrkus. Mõõdukas kogu keha haarav kehaline liikumine soodustab luude tihenemist, ülemäärane koormus aga mõjub lapse luukoe arengule ebasoodsalt ja võib viia rühihäirete tekkeni. Väga raske on hinnata objektiivselt sidemete, kõõluste, kõhre ja luude kohanemist koormusega. Nende koormusetaluvus areneb aeglasemalt kui südame-veresoonkonnal või lihastel. Side-tugikudede häired kujunevad üldjuhul aeglasemalt ja seepärast võivad haiguslikud muutused jääda õigeaegselt avastamata või avalduvad alles noorukiikka jõudes.

Kuna rühil on ealised iseärasused, ei saa täiskasvanute kehahoiu jaoks väljatöötatud nõudeid laste puhul kasutada. Lülisamba kumerused ei ole esimestel eluaastatel veel püsivad. Viienda eluaastani puudub lastel harjumuslik rüht, sest kehahoid muutub kasvades pidevalt. Poiste ja tüdrukute rüht on samuti erinev. Kuuendaks-seitsmendaks eluaastaks on lülisammas võtnud enam-vähem täiskasvanule omase kuju. Lapsed ei hoia pead täiesti püsti enne seitsmendatkaheksandat eluaastat, abaluud ei asetse täiesti vastu selga enne kümnendat eluaastat. Kõhukontuur muutub lapse kasvades pidevalt. Väikestele lastele on iseloomulik etteulatuv kõht, nn punnkõht, mis peab järk-järgult kaduma. Märgatav muutus ilmneb 10. –12. eluaasta vahel, mil vöökoht muutuboluliselt peenemaks ja kõhulihased on piisavalt pinguldunud. Kõht on lame ega asetse enam rinnakontuurist eespool

Rühihäired

Rüht2

Kui rüht pole õige, siis nimetame seda rühihäireks. Rühihäirete avastamise teeb raskeks see, et rühivead tulevad hiilides ning arenevad esialgu peaaegu alati ilma vaevusteta. Treenimata silmale võib vale kehaasendi tekkimine jääda märkamatuks. Kui lihaste areng ei jõua järele pikkuse kasvule, muutub lülisammas ebastabiilseks. Häiritud on nii kehatunnetus kui keha valitsemine, millest tingituna võivad kergesti areneda rühivead. Rühihäiretest põhjustatud muutusi tugi-liikumisaparaadis saab aga edukalt mõjutada spetsiaalsetekehaliste harjutuste abil ja ainult varajases staadiumis.

Lapse rühi regulaarne jälgimine ning arengu suunamine ja toetamine kehaliste harjutustega on eriti oluline eelkoolieas, sest rühi kujunemine langeb põhiliselt koolieelsesse perioodi. Eriti terast tähelepanu tuleb lapse lülisambale pöörata intensiivsel kasvuperioodil, seda peavad tegema nii lapsevanemad, pedagoogid, tervishoiutöötajad kui treenerid.

Kumerselgsus võib tekkida siis, kui loomult passiivne laps istub palju ega taha liikuda.

  • Kumerselgsuse korral on selg küürus, abaluud teineteisest eemaldunud, rindkere sissevajunud ja kokkusurutud.
  • Pea ei ole abaluudega ühel sirgjoonel, vaid on painutatud ettepoole, ning see põhjustab kaelanõgususe
  • Õlad ripuvad ette ja alla, kõht on lõtv ja ette võlvunud ning vahelihas allapoole surutud.

Kõige rohkem esineb kumerselgsust nõrgalt arenenud sideme-lihasaparaadiga lastel siis, kui nad kasvavad kiiresti. Eriti oluline on laste rühti jälgida 6. – 7. eluaastal ja 9. – 11. eluaastal, mil kasvamine on intensiivne. Kumerselgsus võib olla osaline ja piirduda ainult lülisamba rinnaosaga. Seda nimetatakse kühmselgsuseks (küfoosiks). Kühmselgsus võib muutuda kühm-nõgusselgsuseks, kus selja nimmeosa kompenseerib liigset rinnaosa Kui kumerselgsus esineb kogu selja ulatuses, nimetatakse seda ümarselgsuseks. Ümarselgsuse korral nimmenõgusus peaaegu puudub. Kumeruse tipmine lüli ei asetse enam 6. rinnalüli kõrgusel nagu normaalse kuju korral, vaid madalamal. Kumerselgsuse korral on lastel nõrgad sirutaja- ja painutajalihased ja nad väsivad kiiresti. Last tuleb jälgida mänguhoos ja teha aeg-ajalt sirutusharjutusi koos õige hingamisega. Kühmselgsuse (küfoosi) korral väheneb rindkere liikuvus 3–5 cm võrra, kopsumaht väheneb 50–80 ml võrra, hingamislihaste jõudlus nõrgeneb ja tekib nn hüpoventilastioon. Süda ja kopsud on kiilutud rinnaku ja lülisamba vahele ja neil on raske töötada. See annab kiiresti tunda suurenenud hapnikutarbimise korral, näiteks kehalisi harjutusi sooritades. Kaebusena võib lisanduda ka peavalu.

Lameselgsuse ehk sirgeselgsuse puhul on lülisamba füsioloogilised kumerused nõrgalt arenenud. Seda esineb tavaliselt lastel, kes on hakanud vara kõndima. Nad on imikueas vähe roomanud või käpuli liikumise oma arengus sootuks vahele jätnud.

  • Turjalihaste vähese tegevuse tõttu on lapsel säilinud vastsündinu lülisamba kuju.
  • Lülisamba rinnaküfoosi vähese kumeruse tõttu on rindkere lame, rindkere läbimõõt on vähenenud, ning selle tagajärjel on kopsumaht normaalsest väiksem.
  • Abaluud ei ole vastu selga, vaid hoiduvad eemale (nn tiivataolised abaluud).

Lameselgsuse korral on häiritud lülisamba normaalne liikuvus ja amortisatsioonivõime. Lameselgsetel lastel on seistes reie tagumised lihased pinges ja vaagna kaldenurk on vähenenud. Lameselgsuse korral ei ole lülisammas stabiilne ja võib ebasoodsates tingimustes kergesti külgsuunas kõverduda ning tekib vildakselgsus (skolioos).

Nõgusselgsus (lordoos) on rühiviga, mille puhul nimmenõgusus on suurenenud ja vaagnavööde on liikunud ülem..ra ette. Vaagna asendi muutused võivad olla seotud vaagnat tasakaalustavate lihaste, eelkõige kõhu- ja tuharalihaste nõrkusega. Väljakujunenud lordoosi on lastel harva. Funktsionaalset laadi nõgusselgsust võib esineda ülekaalulistel lastel. Neil on keha raskuskese ettepoole paigutunud ja seda tasakaalustatakse nimmepiirkonna ülepainutusega. Nõgusselgsuse iseloomulikuks tunnuseks on kõhu ettevõlvumine, istmik on surutud taha. Puberteedieas tüdrukutel on oht, et nimmelordoos suureneb. Kuna vaagen hakkab laienema, võib see piirkond nõrkade lihaste korral muutuda ebastabiilseks. Eriti ohustatud on need neiud, kes armastavad kanda kõrge kontsaga kingi või kellel on harjumus kõndida väljapööratud pöidadega. Oht nõgusselgsuse tekkeks on ka lastel, kes tegelevad võimlemise või tantsuga. Põhjuseks on enamasti niude-nimmelihase ja alaselja pinge, mis on tingitud sellest, et treeningutel on ülekaalus suure painutusega liigutused. Loodan, et treenerid on küllalt targad hoidmaks sirutaja- ja painutajalihaste töö tasakaalus.

Vildakselgsus (skolioos) on kõige tõsisem rühiviga. Lülisamba skoliootilise deformatsiooni korral kõverdub lülisammas külgsuunas ja lülid pöörduvad (sarnaselt keerdtrepile) ümber vertikaaltelje.

  • Lülide ogajätked ei asetse enam ühel joonel
  • Lülisamba kõverdumisega kaasneb seljalihaste asümmeetria ja ebaühtlane toonus.
  • Kumeruse poolel on lihased alatoonuses ja nõgususe poolel ületoonuses.

Suur oht skolioosi tekkeks on lastel ja noorukitel intensiivsetel kasvuperioodidel. Lapse lülisamba seisundi jälgimine vajab sel ajal erilist tähelepanu. Oluline on lihaskorseti arengut suunata kehalise liikumise kaudu. Intensiivsel kasvuperioodilvõiks lapsevanem lapsel aeg-ajalt paluda ette kummarduda, et jälgida lülisamba lülide kulgu ja lihaste sümmeetrilisust. Lastel ja noortel võib skoliooos, aga ka teised rühihäired, areneda kiiresti, vahel kuude jooksul, seevastu täiskasvanueas areneb skolioos tavaliselt aeglaselt. Eelkoolieas algavat rühihäiret põhjustab sageli lapse pidev mängimine ebasümmeetrilistes asendites. Tihti avastatakse skolioos või muu rühih.ire siis, kui laps läheb kooli. Nn kooliskolioosi ei ole olemas, skolioos on olnud juba enne kooli, kuid jäänud õigeaegselt avastamata. Pidev istumine koolipingis toob kaasa deformatsiooni progresseerumise. Kuna lastel on lülisamba vastupanu staatilisele koormusele nõrk, tuleb vältida pikka aega toolil istumist. Istumine vaheldugu sirutus- ja hingamisharjutustega. On vaja teadlikku pilku ja terast silma lapse liigutustegevuse ning istumis- ja seismisasendite jälgimiseks, et vältida lapsel/ noorel skolioosi jt rühih.irete kiiret arenemist. Juhul kui skolioos esineb lülisamba ühes osas, nimetatakse seda osaliseks skolioosiks. See võib paikneda nii kaela-, rinna- kui nimmeosas. Kõige sagedamini esineb rinnaskolioosi, eriti poistel. Nimmeskolioosiesineb harva ja rohkem tüdrukutel, avastamine kipub aga jääma tihti kahe silma vahele. Kaelapiirkonna skolioosi esineb samuti harva ning tavaliselt on see lihaselist (muskulaarset) laadi. Lihaseline kõverkaelsus (torti collis) tekib rinnaku-rangluu-nibujätkelihase lühenemisel. Kogu lülisamba ulatuses esinev vildakselgsus võib olla nii ühe kui kahepoolne, viimast nimetatakse S-kujuliseks skolioosiks. Üldise vildakselgsuse puhul on lülisammas looklev ehk ussikujuline.

Üldiselt klassifitseeritakse skolioosid struktuurseteks ehk ehituslikeks ja funktsionaalseteks ehk talitluslikeks. Funktsionaalne skolioos võib tekkida näiteks siis, kui üks jalg on teisest lühem ja lülisamba kõverdumine püüab seda erinevust kompenseerida. Arvatakse, et ainult umbes 12%-linimestest on jalad võrdse pikkusega. Kui erinevus on suurem kui 10 mm, vajab see kompenseerimist kannaaluse kõrgendiga. Jalgade erinev pikkus põhjustab funktsionaalset skolioosi nimmepiirkonnas, ning sellega võivad kaasneda valud seljas ja pikema jala puusas. Laste puhul tuleb korrigeerimist aga kindlasti kaaluda, sest laste jalad võivad kasvada erineva kiirusega ja sekkumine võib muuta olukorda keerukamaks. Arvatakse ka seda, et sportlastel kipub tõukejalg pikemaks kasvama. Siit järeldus: suuname last kasutama mõlemat jalga tõukejalana, et keha areneks sümmeetriliselt

Loe lisa lapse rühi vaatlemisest ja rühi arengut suunavatest ja toetavatest harjutustest siit.

Millised on rühi ja tasakaalu seosed, loe meie blogi artiklist “Tasakaal”.

One thought on “Rüht

  1. Pingback: Pea asend ja selle mõju meie kehale | Vippa

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga