Miks minu laps ei räägi?
Olles ise kahe väikese lapse ema, näen paratamatult nii lasteaias, kodu hoovis kui sünnipäevadel ka teisi ümbritsevaid lapsi. Olen tähele pannud, et laste rääkima hakkamine ning selge kõne tekkimine on väga paljudele lapsevanematele peavalu koht. Miks see nii on? Kuidas saaks aidata oma lapsel ladusalt rääkima hakata? Millal peaks abi otsima?
Kõne areng
Kuidas siis ideaalis peaks lapse kõne arenema? Kas laps hakkab rääkima keskmisest varem või hiljem, sõltub paljudest teguritest – lapse aju arengust, lapse oma tahtest ja vajadusest, artikulatsiooniaparaadi (huuled, keel, lõuad) arengust, ümbritsevast keskkonnast jms. Kõne on otseselt seotud kuulmisega. 6. raseduskuul areneb välja kuulmiselund. Võib öelda, et siit saab kõne areng alguse. Enam ei tasu kontserdil kõlari ääres seista ja nüüd võid hakata kõhutitale laulma. Loode kuuleb, sest lootevesi annab helivõnkeid edasi, kuid ta kuuleb väljast tulevaid helisid üsna.
Kõik lapsed läbivad kõnelema õppides samu etappe, kuid teevad seda pisut erinevatel aegadel. Need etapid on järgmised:
- Koogamine. Seda tehakse enamasti vanuses 2-5 elukuud. Koogamine koosneb täishäälikutest. Kui ema lapse kohale kummardudes temaga räägib ning annab lapsele pausidega aega koogamisega vastata, õpib beebi, mis on dialoog ja kuidas toimub vestlus.
- Keskmiselt 4-7 kuuselt algab lalisemine ehk täis- ja kaashäälikute kombineerimine. Lalisev laps kordab pikalt silpe (ma-ma-ma-ma). Kui laps on lalisemises juba osavamaks muutunud, hakkab ta matkima kogu täiskasvanu kõnet (umbes 1-aastaselt või veidi hiljem) – laps justkui jutustaks, keelaks ja küsiks. Ta matkib ka meie intonatsiooni ja miimikat.
- Umbes 1-aastaselt ütleb laps esimesed sõnad. Ta hakkab rääkima ühesõnalausetega – üks sõna täidab kogu lause ülesannet, näiteks „See?“ = „Mis see on?“. Nüüd, mil laps on õppinud sõnu ütlema, hakkab lalisemine vähenema.
- Kahesõnalausetega rääkimine (umbes 1,5aastaselt) on informatiivne telegrammstiil. Lause koosneb vaid kõige olulisemast „Anna see!“ = „Ma tahaksin seda autot enda kätte saada!“.
Beebid ei „jutusta“ mitte niisama. Koogamine, lalin ja ka kisamine arendavad lapse kõneartikulatsiooniaparaati ja on ettevalmistuseks häälikute ja sõnade hääldamisele. Nad justkui katsetavad ja jätavad meelde, mida tuleb suuga teha, et erinevaid häälikuid ja häälikukombinatsioone esile kutsuda. Nad mängivad oma suuga ning kuulavad suure põnevusega tekitatud helisid. Kui lapsel on sageli lutt suus, siis ei saa ta sellist vajalikku harjutamist piisavalt palju teha.
Enamasti räägivad täiskasvanud beebidega n-ö titekeeles. Seda tehakse alateadlikult, sest see on lapse kõne arengule vajalik. Sellisest kõnest on tal lihtsam häälikuid ja sõnu eristada, et neid oma peas kaardistada. Beebid eelistavad alati ilmekamat titale suunatud kõnet täiskasvanute omavahelise vestluse kuulamisele. Aktiivse ja passiivse sõnavara hulk on väga erinev see tähendab, et laps saab aru kordades rohkemast kui ta ise öelda oskab.
Kõikide kultuuride imikud lalisevad algul ühtemoodi. Erinevate kultuuride lapsed hakkavad oma kultuurile ja keelele omaseid hääli tegema u 1-1,5 aasta vanuselt.
Mitmekeelsus
Kui peres on kasutusel 2 või 3 keelt, siis on põhiline reegel – üks inimene, üks keel. Ehk näiteks ema räägib alati lapsega ühes keeles ja isa teises (mõlemad mõistagi oma emakeeles) ja seda lapse sünnist alates. Nii omandab laps perfektselt mõlemad keeled. Mitmekeelne laps võib hakata teiste lastega võrreldes pisut hiljem rääkima, kuid seda ei tasu karta ja see on loomulik, sest tema peas toimub topelttöö võrreldes ühe keele keskel kasvavate lastega.
Probleemid rääkima hakkamisel
Väikestel lastel esineb sageli vaeghääldust – see on ühe või enama hääliku hääldusvigade esinemine ja on tingitud kõneaparaadi küpsematusest. Avaldub nii hääliku ära jätmises (ann = kann), asendamises (tutsu = kutsu) või valesti hääldamises (nt hammastevaheline S või vale R). Väikelastel võib esineda ka häälikute omavahelise ühendamise raskusi – üksikult oskab häälikuid öelda, kuid mõnes sõnas ei tule need veel õigesti või õiges järjekorras välja, näiteks „taksurätt“ = „taskurätt“. Sellised probleemid kuuluvad rääkima õppimise juurde ja kaovad lapse kasvades enamasti iseenesest. Loetletutest on vaid vale hääldamine see, mis vajaks varajast logopeedilist sekkumist, sest muidu see kinnistub (vale R-i või S-i hääldus).
Kuidas toetada kõne arengut?
Kõne on laiem vastastikkuse suhtlemise akt, kui lihtsalt sõnade väljaütlemine. Nii on näiteks ka beebi ja vanema vastastikune naeratamine, nägude ja liigutuste imiteerimine suhtlemine, mis toetab kõne arengut. Lapse kõne arengut saab toetada lihtsate igapäevaste võtetega.
Lapse kõne arendamiseks ei pea vanem meeleheitlikult pikkade lausetega ja järjepidevalt rääkima. Lastele meeldivad hoopis kordused. Lapsele tulevad kasuks näiteks liisusalmid, kus on rütm (patsu-patsu kooki, sõit-sõit jne), enda ja lapse tegevuste kommenteerimine (siin on sokk, paneme sokid jalga, sokid on jalas jne), lapse tähelepanu juhtimine esemetele, tegevustele.
Kui lapse kõne ei taha tulla, tasuks ergutada teda lalisema. Näiteks rääkida, et autod sõidavad erinevate häältega ning neid siis lapsele mänguliselt esitada ,,te-te-te” või ,,pi-pi-pi” vms. Samuti saab last lalisema ergutada erinevaid loomahääli järgi tehes. Kui sõna ,,koer” on lapsele liiga raske, pole midagi katki, kui ta selle asemel ,,aua” ütleb.
Igasugune liikumine toetab lapse kõne arengut – ühe ajuosa stimuleerimine aktiveerib kogu aju. Kui sinna juurde lisada veel erinevad laulukesed või salmikesed, on see igati lapse arengut toetav.
Peenmotoorika areng on aluseks kõne kujunemisele. Mida paremini on arenenud peenike käeline osavus, seda paremini areneb kõne, sest selle kaudu stimuleeritakse aju kõnekeskust, põhjuseks on ajus nende keskuste kõrvuti paiknemine. Seega on olulised peenmotoorikat arendavad tegevused. Et lapse sõrmede osavust treenida, anna talle väike pall (sile, pehme, või mustriline), siduge ja avage saapapaelu, meisterdage, voolige, toppige kivikesi pudelisse, lükkige nööpe nöörile, punuge, laduge klotse torni, sorteerige ja organiseerige väikeseid esemeid (pärleid, kruupe, pähkleid, kastaneid, pastat, kuivatatud ube), mängige pesulõksudega jne. Pikemalt peenmotoorikast saad ligeda siit. Paljud emad pelgavad lastele väikeseid detaile kätte anda, sest nad võivad neid kurku tõmmates ära lämbuda, kuid logopeed soovitab just võimalikult varakult selliseid mänge mängida, et lapse kõne arengut soodustada. 10 minutit sellist mängu on täiesti piisav. Vanematele lastele meeldivad mosaiigid, mille komponentidest saab kujundeid kokku panna. Peenmotoorika arenguks on ka näpu nukud väga head. Need võivad valmistatud olla millest iganes – lõngast, riidest, paberist, vildist. Nukkudega mängides saab laps vanema kõnelemist kuulata ja sellest ka ise osa võtta. Pea meeles – lapsed õpivad mängides. Kui Sa loed muinasjuttu, loe seda emotsionaalselt, nii, et laps sooviks ka vestlust alustada.
Lapsega rääkides kasuta selget, ilmekat ja erineva intonatsiooniga kõnet ning rikast sõnavara. Räägi grammatiliselt õigesti (kaan elab järvemudas, poti peal käib kaas mitte kaan jne).
Leia iga päev aega lapsega koos mängida. Seejuures on oluline vaikne ümbrus, sest väike laps ei suuda eristada olulisi helisid vähemolulistest taustahelidest. Tal on raske või lausa võimatu kuulata hoolega sinu kõnet (täpseid häälikuid) või oma lalinat, kui samal ajal mängib teler, raadio või mänguasjade seas on mitmeid häält tegevaid patareidega mänguasju, mis sageli ja läbisegi „laulavad“. Lapsega mängides kommenteeri mängu. Jälgi lapse tähelepanukeset ja räägi just sellest, mida laps parajasti teeb või vaatab.
Vaadake koos lapsega raamatuid. Jälgi, mida laps vaatab, jutusta sellest, vaata raamatut lapse tempos. Kui laps jätab ühe lehe vahele või liigub tagasi eelmisele lehele, siis tee seda, mine temaga kaasa, jutusta sellest, mis teda parajasti huvitab. Õpimotivatsioon ja püsivus langevad oluliselt, kui püüame mängu või raamatu vaatamise ajal väikelapse tähelepanu sageli suunata, hoida või juhtida.
Sõnade mõistmisest rääkimiseni läheb aega. Ära utsita last sõnu ütlema või oma öeldut kordama. Kui ta veel ise mingit sõna ei ütle, siis peab ta seda sõna võib-olla kümneid kordi veel õigesti kuulma, mitte ise öelda proovima. Tagant kiirustamine võib kaasa tuua valehäälduse ja selle parandamine vajab juba logopeedi abi.
Ära esita kontrollküsimusi. Näiteks raamatut vaadates ära küsi 1-2-aastaselt lapselt küsimusi, nagu „Kes see on?“ või „mis häält teeb kass?“. Kui raamatus on kass, siis ütle ise, et see on kass, siin on maja, seal on suur puu jne. Esimesi sõnu ütlevale väikesele lapsele mõjub säärane „eksami tegemine“ pigem kõne arengut pidurdavalt, mitte soodustavalt. Küsi lapselt seda, mida sa tõepoolest ise ei tea ja teada saada soovid (nt „Kas tahad juua?“, „Kas paneme sokid jalga?“), mitte seda, mida sa ilmselgelt ise väga hästi tead (kus on pildil koer või mis häält teeb kass). Kontrollküsimusi esitamata paistab vestlus loomulikuna ja laps mõistab seda suurepäraselt. Loomulik vestlus innustab tedagi kaasa rääkima hakkama. Varsti tahab ta nagunii ise kõik raamatus oleva teile ette jutustada, siis on teie ülesanne kuulata ja täiendada.
Kui laps räägib valesti, vasta jaatavas vormis, aga korda ise õigesti. Jutt peab kõlama normaalse vestlusena, mitte vigade paranduse või eksamina. Näiteks: laps ütleb raamatut vaadates „Ass!“, sina vastad „Jaa, see on kass!“ ning vastavalt lapse vanusele täienda vestlust, seletades ise juurde, mis värvi kass on ja mis häält ta teeb. Kui laps aga peaks ütlema lehma kohta kass, siis on sõbralik parandamine muidugi omal kohal.
Ka uued muljed arendavad lapse kõne – tsirkus, loomaaed, park, ekskursioon, kontsert, reisimine, teater. Laps omandab uusi emotsioone, kogemusi ja tahab seda kõnes jagada.
Kõne arengut toetavad ka hääldusharjutused. Need on spetsiaalsed harjutused, mis arendavad kõneaparatuuri (artikulatsiooniaparaadi), sest selle harjutuse käigus peab laps oma suud õigeks häälduseks ette valmistama. Nende harjutuste jaoks on vaja peeglit, et laps saaks oma liigutusi kontrollida. Näita lapsele harjutus ette ja lase tal ennast nähes seda korrata. Nii saab veenduda, et ta huulte, hammasta ja keele asend on õige. Et täpselt teada, milliseid harjutusi just sinu lapsel vaja oleks, võite minna ka logopeedi juurde. Kõne arengule tulevad kasuks järgmised lõbusad tegevused, nagu taldrikult keelega toidu (nt kamapalli) püüdmine ja suhu tõmbamine, keeleotsaga ülahuulelt millegi limpsimine, keele laksutamine, erinevate häälte ja häälitsuste tegemine (pss, põmm, tsuhh-tsuhh, koera ähkimine jne), huulte torutamine, puhumine.
Millal pöörduda logopeedi juurde?
Laste kõne areng, nagu ka kõik muu laste puhul, on individuaalne. Vanem võib lapsega logopeedi juurde sattuda juba pärast lapse sündi – näiteks juhul, kui esinevad söömisprobleemid. Samuti võib spetsialisti poole pöörduda, kui laps ei hakka lalisema, esimesi sõnu järele kordama, nimetamise peale eset tooma või otsima. Kui vanemal on mure, siis pole mõtet jääda muretsema, tasub küsida nõu spetsialisti käest. Isegi, kui tal ei ole vaja muud teha, kui vaid öelda, et kõik on korras. Pisikese lapse jaoks on logopeed justkui ,,mängusõber”, kes läbi mängu proovib suhtlemist aktiveerida. Et samu mänge saab enamasti ka kodus teha, saab pere logopeedi soovitusi ja nõuandeid kasutades ise arendustöö ära teha.
On mõned üldreeglid, mida saab ise kodus jälgida:
- 1,5 aastane laps peaks mõistma ema-isa kõnet, isegi kui ta veel sõnu ei ütle. Keskmine 1,5-ne laps ütleb 20-200 sõna. Kui ta ei räägi ühtegi sõna, ta ei räägi ka mitte omas keeles, ta ei saa jutust aru, tema kõne areng lõpeb koogamisega ning lalisemist ei ole olnudki või oli väga vähe, tasuks pöörduda neuroloogi, psühholoogi või logopeedi poole või rääkida murest perearstile, kes soovitab, kuhu edasi pöörduda. Esimese asjana tasub kontrollida, kas laps üldse kuuleb. Sosista lapse selja taga – kas ta reageerib?
- 3 aastase lapse kõne peaks olema nii selge, et olukorrast lähtuvalt saab ka võõras inimene temast aru. Kui räägib vaid pudistades või vaid omas keeles, konsulteeri logopeediga.
- Kui laps ütleb häälikut valesti (nt kurgu-r), siis tuleks kohe logopeedilt abi paluda, sest mida kauem laps vale hääldust kõnes kasutab, seda enam see kinnistub.
- Kui lapsel mõni häälik alles puudub (nt R), siis ei ole muretseda vaja.
- 5. eluaasta lõpuks peaksid olema kõik häälikud omandatud ning häälikuühendite hääldamine korrektne. Kui ei ole, teeb spetsialist kindlaks, millest on hääldusvead tingitud (nt hambumusprobleemid, pikk luti imemine, lühike keelekida, sage suu kaudu hingamine vms) ning aitab leida lahendusi, kuidas olukorda parandada.
- Enne kooli minekut võiks olla kõikide häälikute hääldamine korrektne.
Kui teie laps ei mahu nendesse piiridesse, ei pruugi ka midagi tõsist lahti olla – kõik lapsed on erinevad ja arenevad erineval kiirusel. Loodan aga, et leidsite siit endale mõned sobivad harjutused või hoopis kinnitust, et olete kõik õigesti teinud.
Kasutatud kirjandus: