Rahvuslikud ornamendid

rahvusmustrid

Täna räägime rahvuslikest märkidest, ornamentidest ja sümbolitest. Oleme oma mänguasjad ja ka muud tooted kaunistanud rahvuslike mustritega, sest tahame neid vanu ja tõeliselt kauneid ornamente ja märke tuua „tänasele“ inimesesele lähemale. Eestlased on ajast aega oma ehetel, kudumitel ja tööriistadel kasutanud geomeetrilisi pere- ja kaitsemärke. Miks ei võiks need ka pragu kaunistada meie igapäevaseid tarbeesemeid? Saame siis nendega tuttavaks, et mustrimaailmas paremini orienteeruda.

Nõiamärgid

Kui te arvate, et vana eesti rahvas ei osanud kirjutada, siis mõnes mõttes te eksite. Kirjutamine tähendas seda, et esemetel olid kirjad ja esemeid kirjutati ehk tehti kirjuks neid ornamenteerides ehk neile ornamente peale tehes.

Maagilised märgid ehk nõiamärgid kuulusid lahutamatult igapäevakombestiku juurde. Eestlased uskusid üleloomulikke jõude. Nii seletamatuid haiguse ja kurja toojaid, kui müstilisi kaitsjaid. Et end üleloomulike jõudude eest kaitsta või neid ligi meelitada, uskusid nad märkidel olevat maagilist jõudu. Nõiamärgid tehaksegi kaitseks kurja (õnnetuste, pahatahtliku nõiduse, haiguste) vastu. Need on enamasti üleloomulikke jõude sümboliseerivad kujundid (ring, kolmnurk jt) ning nende kombinatsioonid. Nõiamärke on kogu maailmas kasutatud juba alates esiajast. Eestlased on üldtuntud nõiamärkidest enim kasutanud risti ja viiskanda, vähem kuus- ja kaheksakanda, haakristi ja silmusnelinurka. Nõiamärke joonistati, lõigati, põletati või kanti mõnel muul viisil vastavale objektile: hoonele, töö- või tarberiistale, loomale jms. Nõiamärki võis teha ka käega ainult sümboolselt.

Nüüd vaatleme neid märke lähemalt.

Horisontaaljoon

horisontaaljoon

Eesti pärimuskultuuris tähistab horisontaaljoon maisust, materiaalsust, maad, silmapiiri (maa ja taeva kokkupuutepind) kui kättesaamatut sihti, sümboliseerides passiivset, vastuvõtlikku, universumi naiselikku poolust, seost veega. Nimetused – ema, maaema, emake maa, esiema. Horisontaal teiste märkide kohal tõstab ja suurendab nende tähendust, teiste märkide all rõhutab ja paljundab teiste tähendust, asudes kahe märgi vahel ühendab neid. Punktide ja täppide rida kasutati juba vanast ajast joone asendajana.

joon

Vertikaaljoon

Vertikaaljoon

vertikaaljoon alguspunktigaAlgpunktist tekib liikumine, püüd millegi poole. Eesti mütoloogias Ilmasammas (toetab taevast maa kohal, on Põhjanaelaga taevasse kinni löödud), vaimsuse ja hinge, ühtsuse, autoriteedi, jõu, aktiivsuse ning maskuliinsuse tähis. Sellest uskumusest lähtus hiiepuude austamine (ühinesid esivanemad, inimene ja taevas). Tee taeva ja maa vahel. Nimetused isa, esiisa, isake taevas.

    nool ülesSuunatud vertikaal – seos tulevikuga, edasiminek.

nool alla

    Tagasiminek maa ja esivanemate juurde, eilne.

Rist

rist

Kreeka rist

Ristimärgile on eestlased läbi aegade omistanud erakordset väge ja võimu. Rahvatraditsioonis oli ristil kaitsev tähendus, ühtlasi on ta ka üldise õnne märk. Rist pidi eemale tõrjuma nii luupainaja, nõia, tulihänna, näki kui ka vanapagana. Risti kahe telje lõikumisest tekkiv nelikjaotus seostati maailmakõiksuse ühtsusega, mis kätkes endas nelja ilmakaart, nelja aastaaega ja nelja ürgainet: tuld, õhku, maad ja vett. Risti kui märgiga püüti tagada esemete kasutajale õnne ja edu, naistele lisaks ka viljakust ning kaitset pahade jõudude vaenulike püüdluste vastu. Paljud rahvakultuuriuurijad näevad risti märgis päikese sümbolit– säravat päikest näeb inimese silm kiirtekimbuna, mille võib taandada ristiks. Meie ornamentikas on ristimotiividest kõige levinumad:

Kreeka ristKreeka rist ,

Ladina ristLadina rist,

Andrease ristAndrease rist ,

Antoniuse ristAntoniuse rist,

sulusristsulusrist    (ka läbikriipsutatud otstega rist).

Kui ristiusk sai Eestis valitsevaks usundiks, segunesid risti varasem ja uus sisuline tähendus ning ristimärk omandas paiguti täiesti uue ja vaid kohalikule kultuurile omase tähenduse. Hea ja kurja, kristluse ja paganluse, siinse maailma ja allilma, jumala ja kurivaimu vaheliste vastasseisude tähtsustamine suurendas risti tõrje- ja kaitsemaagilist tähendust, mis eesti talupojakultuuris jättis vähem oluliseks risti kui Kristuse kannatuste sümboli ja kogu rahva ühendaja. Rist sai maagilistes kombetäitmistes enimkasutatud vahendiks. Näiteks ristide puusse lõikamise komme (ristipuud – surnu hing pandi nö risti alla kinni, et ta ei muutuks kodukäijaks) Kagu-Eesti matusetavades.

risttee

Rahvausundis risttee on ohtlik ja teispoolsusega seotud väekoht, kus on ohverdatud, nõiutud, ennustatud ja suheldud kuradiga. Setude traditsioonis on ristteed muudele ohtudele eksitajad. Sinna peab lepituseks ohverdama, sest pagana käänlivä risttiil. Kaitseabinõuna löödi ristteel risti ette. Rist tehti esimese palgikorra ühte nurka majaehitusel – kaitseks mahapõlemise eest. Rahuliku une tagamiseks tõmmati Setus enne magamaminekut käega padjale rist. Ristimärk oli võimsaks rohuks haiguste ja vigastuste vastu. Rist tõmmati ümber haava ja seitsmekordselt (maagiline arv) luumurru kohale, ussihammustusele ja langetõbise peanaha sisse. Riste raiuti aampalgi (rehetoas piki hoonet asetsev tala, millele toetusid parred) otstesse ja kodukäijad ei saanud sealt seinast üles minna, kus ristid aampalgi otsas olid. Rist, mis tehti lihatünni põhja alla ja enne leibade ahjupanekut leivalabidale, pidi aga lisama toidupoolisele jätkuvust ja peletama eemale vanapagana, kes usutavasti himustas liha ja leiba mekkida. Tööriistadele lõigatud rist suurendas töötegija rammu. Härjaikke, rangipuude, krapi jt koduloomadega seotud esemete kaunistamine ristimärgiga kaitses loomi nõiduse, huntide, tõbede, luupainaja, kurja silma jm hädade eest. Kui hobusega mindi pikale teekonnale, tehti 3 risti hobuse jalgade ette. Kevadel, enne karjalaskmist, tõmmati mulla peale rist. Ristilt saadi abi ka suurematel töödel – näit. põllu ristikündmine pidi tõrjuma sealt eemale nii vanapagana kui ka ohakad. Ristimärki kasutati laialdaselt ehetel, rõivaste tikandeis ning vöö- ja vaibakirjades, püüdes sellega tagada nende esemete kasutajale õnne ja edu, naistele lisaks ka viljakust ning loomulikult kaitset pahade olendite vaenulike püüdluste vastu. Seega rahvaornamentikas leidis ristimärk kasutust eelkõige pulmaga seonduvatel esemetel.

Kristluse mõjul muutus oluliselt eestlaste varasem suhtumine surnutesse. Neis hakati üha rohkem nägema pahatahtlike jõudude mängukanne, kes kodukäijatena võivad elavatele ebameeldivusi põhjustada. Koolnu jalataldadele hakati tegema kolmekordset ristimärki ja tema päitsisse asetati pihlakane rist, mis pärast surnu kirstupanemist leidis koha kirstukaanel ning pidi võtma vanapaganalt võimaluse kadunukest põrgusse vedada. Surnuaial tõmmati kalmukünkale jalakannaga 3 risti ning kõige tehtu kinnituseks püstitati haua peatsisse pihlakast või kadakast rist, mille alaosas oli nael, et koolnu saaks sellest viimases hädas kinni haarata, kui vanapagan peaks teda kõigest hoolimata ikkagi püüdma ära vedada. Aegade jooksul on kalmudele elavate kaitseks püstitatud puidust, kivist ja rauast riste.

Eesti looduses esinevate taimede ja puude viljad, õied, mis meenutavad võrdhaarset risti (kadakas, sirel), kandsid rahvatraditsioonis mõistet püha, sest usuti neid andvat rahu ja tervist. Kadakast valmistatud amulettidele on omistatud loitsimisel, ravimisel üleloomulikku jõudu. Sirel istutati sageli talu kambri akna alla selleks, et riidu majas ei oleks. See ristimärk sümboliseeris ka nelja ilmakaart, mõtete ning ideede liitmist – liidab pere.

Lendav lind moodustab risti. Meie ornamentikas on linnumotiive palju just tubastel esemetel. Müüt jutustab – kui inimene sünnib, siis ta saab kaasa mitmeid tootemeid (olend (loom, lind), keda austati kui sugukonna esivanemat ja kaitsjat. Tootemiks olev loom või lind ei ole Jumalus, vaid sugulane ja iga inimene kannab teda kogu aeg endaga kaasas), sealhulgas hingelinnu. Kotkas on viljakuse sümbol, kes toob tiibadel looduse uue kasvu ja tule. Vanasti oli lastetoojaks kotkas, toonekurg oli Toonelasse (allilma) juhtija, seega kui elamise lähedal nähti kurge, siis kardeti, et keegi kutsutakse Toone teele. Põhjakotka müüdi kohaselt tõi kotkas tule, majas tulehoidjaks oli naine.

Rõngasrist

rõngasrist

Päike on olnud inimesele läbi aegade elu ja looduse sümboliks. Päikest sümboliseerisid rist ja rist sõõris (ratasrist). Mitme kontuuriga rist, suurendas risti tõrje- ja kaitsemaagilist tähendust. On tasakaalu sümbol ja tähistab taeva ja maa vahelisi suhteid. Selles ornamendis võib ka ringis näha kuu ja ristis päikese sümbolit. Teha rist ja tõmmata sellele ring ümberon rõngasrist. Seda peetakse aastaaegade ringlemist sümboliseerivaks eluristiks, kus neli ristihaara tähistavad nelja ilmakaart. Rõngasristi võib väga hästi mõista ka kui eluratast ja päikeseratast, mis mõlemad käivad ringiratast. Surnuaeda haua peale pandud rõngasrist viitaks nagu asjaolule, et tähetolmust oleme kõik me kokku pandud ja tähetolmuks peame kord ka saama. See on üks kõige tugevamaid maagilisi tõrje- ja kaitsemärke. Rahvauskumuste kohaselt pakub ring juba iseenesest tõhusat kaitset igasuguse paha vastu. Saaremaal näiteks usuti, et teatud viisil kaitseringi vedamine tekitab ümber otsekui tuleringi, millest ei pääse isegi maduuss läbi.

Rõngasrist

 Diagonaalrist

Andrease rist

Diagonaalristi võib võtta aga ka kui korrutamist – näiteks muudab hea mitmekordseks. Kaitsev ja hoidev rist – hinge kaitse (kui inimene ehmatab, siis paneb ta automaatselt käed risti ette, kaitstes keha ülemist poolt (nabakoht jagab inimese ülemise poole hinge-mõistuse pooleks ja alaosa maapooleks, mis on seotud viljakuse ja sünnitamisega). Setumaal on laialt tuntud muinasaegse tagapõhjaga tava seada surnu pea alla kirstupadjale punasest lõngast kaldrist (diagonaalrist). Eestis oli varem laiemalt käibel komme panna surnu rinnale õlgedest või laastudest hingeristike. Setu matusetraditsioonis tuntakse ka kinnaste viskamist diagonaalselt risti üle lahtise haua, kusjuures viskajad seisavad haua neljas nurgas. Sellel riitusel on tugev endetähendus: kes kinnast püütud ei saa, sureb toimingus osalenutest esimesena. Padjaristiga ilmselt samas tähendusseoses on setu komme siduda ümber hauaristi ristuva osa punase lõngaga, nii tekib sinna väike kaldrist. Selline villane rist tehti juba enne risti viimist kirikusse. Värviliste ristide kaitsetähendusest kõneleb ka Pärnust pärinev teade: Kui suurel reedel kaevu ümber ja pääle tõmmata risti-rästi värvilisi villaseid lõngu, siis sellest kaevust loomale vett jootes kaitseb see kurja silma eest.

Kaksikrist

kaksikrist

Liites Kreeka ja Andrease ristid ehk tasakaalustatuse ja hingekaitse, saame uue sümbolmärgi – kaksikristi, mis väljendab igati kaitstud olekut ja hingerahu. Selles märgis on esindatud kõik ilmakaared 8 kiire näol (harmoonia). Kaksikrist on ka särava valguse märk – päike, päevavalgus.

Merihobusüda

Merihobusüda

Merihobusüda on üks Eestis vähem tuntud maagilisi märke, kuigi peremärgina on ta kasutust leidnud Martna, Tõstamaa ja Mihkli kihelkonnas. Peremärgina esineb meribobusüda peamiselt Eesti saartel, Lääne- ja Pärnumaal. Eestlased tundsid mitmeid tule ja päikese sümbolmärke, millelt oodati nii jõudu kui abi. Merihobusüda märki võib ühendusse viia haakristiga. Nimelt on ta tekkinud seeläbi, et haakristi pead on üksteisega ühendatud. Seda on kasutatud sageli ka töö- ja tarbeesemetel.

Kookudega rist ehk svastika

haakrist

Päikese ja tule, ühtlasi ka kodukolde märgina kasutati päikesemärki, mida mõnel pool haakristiks, konksudega ristiks või kookudega ristiks nimetati. Maagilises tähenduses kasutati seda haiguse, nõiduse ja vanatühja vastu. Märki on lõigatud hoonete kelpadesse (katuse otsapind) arvatavasti maja kaitsemärgina. Saartel esines see seoses nääri- ja jõululeibadega; nimelt tehti neid leibu sellekujulistena või kaunistati selliselt taignaribadega. Ka õuemärgina esines haakrist peamiselt saartel, aga ka Lääne- ja Pärnumaal. Sellist motiivi näeme vöödel, puusarättidel, kinnastel, sukkadel.

Haakrist

Haakrist

Kolmjalg (triskele)

triskele kolmjalg 

Kolmejalgsena kujutati ette kratti ja päikesehobust. Triskelest usuti, et ta suudab kurja eemale peletada – maagilise kaitsemärgina kasutati seda Eestis sajandeid. Triskelet võib näha vanadel sõlgedel.

Triskele

Triskele

Pentagramm

pentagramm

Põhjamaades joonistati või lõigati see märk majaseintele ja ustele kaitseks kurja eest. Leivamärgina tehti viisnurka leiva jätkumiseks, leiva nö vastupidamiseks. Väga palju lõigati viiskanda lisaks majaustele ka söögilaudadele, aiaväravatele, mitmesugustele tarbeesemetele – härjaiketele, õllekannudele, pesukurikatele, sööginõudele, viljakirstule jne, eesmärgiga kaitsta ennast ja vara vanapagana ja tontide, krattide vastu. Kusjuures viisnurga pidi „joonistama” ühe pideva joonega ehk katkestamatult.

Virumaal, pulmade puhul, kui peigmees magama läks, tehti viisnurk ukselävele, et kurivaim ligi ei pääseks. Väga levinud komme oli uusaasta hommikul kõik esemed, söögid ja joogid majas viisnurgaga märkida, et vanapagan juurde ei pääseks. Jõululaupäeva õhtul tehtud viieharuline rist ukse peale, et vilja- ja kasvuõnn püsiks kindlalt kodus, et õnne ei annaks ärandada. Viiskanda on lõigatud ka hällidele, et lapsi õnnetuste eest kaitsta; piimapüttidele, pangedele ja lehmalüpsinõudele, et vanapagan „pikse eest nõusse ei jookseks” ehk piim halvaks ei läheks.

Pentagramm oli eestlastele eelkõige tuletäht pikse sümbol (viisnurk arvati kehastavat pisuhända ja pisuhänd, kui taeva all lendav pika sabaga tulekera, on meteoori või keravälgu rahvapärane tõlgendus), ka veenuse täht ja inimese elutuli. Seetõttu usuti märki kaitsvat kahjutule eest. Tulejumalapuuna peeti pühaks pihlakat, mida istutati talu õuele tulekahju tõrjumiseks (pikse vastu). Pihlakale omistati üleloomulikku jõudu, seetõttu lasti kevaditi kari välja läbi pihlakase oksteringi või tõmmati pihlakase oksaga õuel ring ümber karja. Ohtlikku tõrjuvana on pihlakast valmistatud autoamuletid kaasajalgi kasutusel.

Kaar

kaar

See sümbolvõib kujutada anumat, nö kogujat, vesi ei voola välja. See märk kogub õnne, viib edukusele, pakub kaitset. Õnnevakk, ka hobuseraud, riputatakse väga sageli ukse kohale valepidi, st. õnn voolab välja.

Ring ehk sõõr

ring

Mulgi kudumiskirjades kutsuti ringi- ja rattakujulisi kujundeid nimetusega – kõõr. Nii tühi kui täidetud ring kuuluvad vanimate kujundite hulka. Tühi ring tähistab päikest ja kuud. Ringil oli maagiline võim kaitsta kurjade jõudude eest, võib-olla seetõttu oli ümmargustel esemetel nagu võru, sõrmus, ümmargune amulett, kaitsev ülesanne. Seda sümbolit on kasutatud maakera erinevates kultuurides, kusjuures tema tähendus on igal pool üks – päike või midagi sellist, mis assotsieerub päikesega, näiteks kuld. See on üks vanemaid päikesemärke. See on eneseteadvus. Ring markeerib erilist, piiratud tsooni. Millegi ümbritsemine nähtava või nähtamatu ringiga on erinevates usundites kaitsevahendina laialt tuntud ning sellesse seosesse kuulub ka sõrmuse ja vöö universaalne kaitsetähendus. Eestis ilmneb ringi kaitsevõime selgesti ümber karja käimises kevadise karjalaskmise ajal. Ringiga ümbritsemine tähendab selle sisemusse jääva koondamist ja kooshoidmist. Samas markeerib ring ava või läbipääsu teisele poole.

sirkelrosett

Sirkelrosett

Päikeseratas

Päikeseratas

Populaarsed kaunistusviisid olid sirkelrosett, mida piirab ringjoon ning päikeseratas (nimetatakse ka tuuleroosiks, pärituuleks).

ring

Mitmeharulise motiivina näeme eesti rahvakunstis ka 6-e jaotusega geomeetrilisi elemente. On tõenäoline, et arv 6 ja selle sümbolid olid seotud eestlaste kuukalendriga, kus oli oluline kuu jaotamine pehmeteks ja kõvadeks aegadeks, millest tuleneb kuukalendri kuus nädalat. Arvatakse, et kuukalendri nädalas oli 5 päeva.

Ilmaratas

Ilmaratas

Ilmaratas on seotud samuti päikesega. Maagilisteks toiminguteks asetati maapinnale ilmaratta sarnaselt kivid – keskel suur kivi, selle ümber 8 kivi, järgmise ringina 12 kivi. Kivi – maa luustik (nagu inimesel selgroog), maagilise vaimu hoidja. Hiieringid on sarnased – keskel ohverdamise koht (ka puu), ümber selle 8 puud. Ringiga piiratud tärnid ehk kodarad  on olnud igivanad pühaduse ja õnne sümbolid. Ilmaratta motiiv on maagiliste märkide ja amulettide valmistamisel aluseks.

Punktiga ring

Punktiga ring

 Punktiga ring on väga vana sümbol, eestlaste juures tuntud juba eelkristlikust ajast kui “härja silm.” Ringi kui kirjamotiivi on rahvasuus ka kuuks nimetatud.

Päikeses rattarumm

Päikeses rattarumm

Päikese rattarummul on lausa maagiline ava, sel arvati olevat müstiline seos taevaauguga. Rattarummu aeti pisuhänd ja pandi pihlakapunn ette, nii oli temast võimalik lahti saada.

Spiraalid

spiraal

Spiraal sümboliseerib suhet ringi ja müstilise keskuse (algpunkti) vahel. Juba ammustel aegadel on paljudes kultuurides kasutatud ravitsemis- ja needmistantsudes spiraalikujulist liikumisskeemi, kus liikumine toimus keskelt väljapoole. Sellist liikumist võib samuti vaadelda sümbolina, kuna ta kutsub esile ekstaasi – võimaluse väljuda materiaalsest maailmast ühinemaks teispoolsuse ehk keskusega. Eestis moodustati kiviringe labürindina – spiraal spiraalis. Spiraali käidi, et maha raputada soovimatud hinged, sest arvati, et igasugune sisehing ei oska käia spiraali mööda, seega ta jääb maha ja seljatagune saab puhtaks.

Kivilabürint

Kivilabürint

Silmusnelinurk

silmusnelinurk

Eesti rahva poolt kasutati silmusnelinurga kohta selliseid nimetusi nagu: nelinurk, nelikand, nelikant, aasruut, võlusõlmemotiiv. Silmusnelinurk on looduse ühtsuse tähis, maagilise hoiatuse, toetuse ja manala märk. Oli kasutusel ka peremärgina. Maagilises tähenduses on silmusnelinurk harvaesinev. Paaril korral on mainitud tema kasutamist nõiduse, haiguse ja pisuhänna vastu. Kõigil neil juhtumeil esineb ta paralleelselt viisnurga, kuusnurga ja haakristiga. Pisuhänna tõrjumise juhtumeil on silmusnelinurk esinenud viljasalvedel. Teda on tehtud ka muudele esemetele, näiteks koonlalauale, kus on 5 silmusnelinurka kokku kombineeritud. Samuti on teda laiemalt kasutadud kirstudel perekonnaõnne kaitsvas tähenduses.

silmus

Kolmnurk

kolmnurk      kolmnurk

Rahva seas oli kolmnurk tuntud viljakuse ja kasvu ning tule, edukuse, jõukuse märgina (tähistas küla, kodu, kodukollet, koduõnne, kodumaja, hingekoda, vaimukoda, emakoda),  ühtlasi sümboliseeris kindlustunnet, kodu kaitset. Nii võib oletada, et kolmnurka tikkisid või kudusid need, kes tundsid end õnnetuna. Kolmnurk tipuga ülespoole on tule ja meheliku jõu sümbol, tipuga allapoole vee ja naiseliku seksuaalsuse (viljakuse) sümbol, omas õnnetust ärahoidvat tähendust. Kolmnurka võiks siduda ka siksaki motiiviga. Piiritleva, ääristava motiivina oli see viljakuse, õnne ja rikkuse võrdkuju ja tähendas ka ussi kui manala valvurit ja kodukaitsjat.Kolmnrk tähistas ka kuusepuud kui ilmasammast. Eriti tähtis oli kolmnurk tule sümbolina, sest tuli seostus ühtlasi päikesega, mis andis jõudu, valgust kõigile. Seetõttu on meil ka mitmete tähtpäevadega (eelkõige pööripäevadega) seotud päikese auks tule tegemine. Jaanipäeval (pööripäev) tehti võimalikult suur tuli, sest tulepaiste õnnistas maad. Väiksemad tuled tehti põldude äärde, et kõik saaksid õnnistatud. Muudel aegadel tule tegemine seostus uskumusega, et iga inimene annab oma hingest osakese tuld päikesele, valgusele. Seda mõtet sümboliseerivad ka jõulupuul süüdatud küünlad – õnnistus ja valgus kõigile. Tule süütamisega pimedal ajal kutsuti esivanemaid appi – hingedeajal taotleti esivanematelt kaitset.

Sadasaba

Kuusnurk ehk heksagramm

kuusnurk

See koosneb kahest võrdkülgsest kolnurgast. Kuusnurka kasutati ka peremärgina. See on suure jõuga kaitsev ja hoidev sümbol. Liidetud on mees- ja naisalge, maa ja kosmiline kaitse. Heksagrammi kuus nurka tähendavad metsahinge, Maaema hinge, taevast hinge, vetehinge, tulehinge ja maise tegevuse ja olemise abihinge. Kuusnurka kasutasid taigude ajal nõiad. Teadjad nihutades kolmnurki nii, et oleks selge, kelle poole pöördutakse.

Rõhtne sik-sakjoon

siksak

See oli eelkõige vee sümbol, samuti taevast ja maad ühendav sild merelainete või mägede silueti kujul. Sik-sakjoon tuletati kolmnurgast – sümboliseerides ussi kui kodu kaitsjat või metsa. Nii sakiline kui ka veidi voolujoonelisem sik-sak sümboliseeris ka voolavat vett. Seda sümboolikat esineb eriti rohkesti naisterõivastel: seelikute ja põllede all servades, käiste pitsides, kirivöödel (vöö hoidis inimest), samuti metallehetel. Toimib kaitsemotiivina rõivastuse avatud kohtades. Pulmauju servas kaitses kurja silma ja muu nõiduse vastu.

Ussirahvas teab maaema loitse, tunneb ravimtaimi, teab maailmatarkust. Ussi hoiti, austati, kummardati, toideti, peeti taluhoonetes (nastikud) majaõnne hoidjatena. Uss on vastu emakese maa rinda kõige rohkem (suurema kehapinnaga). Ussi ei tohtinud tappa. Tapmine tuli ristiusuga – kõrbeinimeste usuga, kellede maal rohkesti erinevaid mürkmadusid (kardeti).

Püstjas sik-sak

püstine siksak

Püstjas sik-sak seostus välgu kaudu veega, oli taevast ja maad ühendav sild välgunoole kujul. Välk tähendas ka valgust (taevane tuli), oli kiiruse võrdkujuks. Kujundit tehti majade aknaraamidele, uksepiitadele tulekahju vastu ja hobuseriistadele, et liikumine oleks kiire.

Nelinurksed kujundid

ruut

Ruut tähendab põldu, maapinda või elementi maa, kindlust, korda ja turvalisust, maiste väärtuste hoidja. Ruut on materiaalse maailma mudel, mille neli nurka kujutavad nelja ilmakaart. Staatiline, paigalsesis, piiritletud isiklik ruum, elukoht. Ruut sümboliseeris maad.

 Vaimne tasakaal


Vaimne tasakaal

  1. aru,
  2. töökus,
  3. loovus,
  4. armastus.

 

 

 

 

värav

Need märgid sümboliseerivad väravat. Väravamotiiv tähendab kaitset varguste vastu.

 

Roos

roos

Lillede kuningannana oli roos Neitsi Maarja sümboliks, tähistades andumust, kannatust ja vaikimist. Ka õielehtede arv annab kujundile oma tähenduse. Nii on viielehelisel vaikimise, kuuelehelisel ühtsuse, tasakaalu ja õnne, seitsmelehelisel pühaduse ja kaheksalehelisel taassünni tähendus. Roosi motiivil on tihe side sõõriga.

Võre ehk sõel

sõel

Võreripatsid jäljendavad suuri viljasõelumissarjasid. Talumajapidamises väga laialdast kasutust leidnud sõelal oli lisaks tavalisele otstarbele ka maagiline tähendus. Sõela kasutati arbumiseks – tuleviku ennustamiseks, õige valiku tegemiseks, hoone ehituskoha valimiseks, kallima nägemiseks ja abikaasa ennustamiseks. Sõela on kasutatud veel põllu- ja karjamaagias, ravivahendina, siirderiitustes, majapidamistöödes ja argielu toimingutes, vilja tuulamisel. Sõelamaagia seostub otseselt maaviljeluskultuuridega ja viljakususkumustega, eriti väljendub see pulmakombestikus (pruudile sõelast viljaterade viskamine). Sõel on rajajooneks ühe ja teise, nähtava ja nähtamatu maailma vahel. Sõel oli ka tähtis kaitsemaagias. Sõel oli väeese. Sõelas kohtuvad kaks maagilise tähendusega põhisümbolit ring ja rist viimane sealjuures paljukordsel kujul. Risti kaitsvad ja maagilised omadused avalduvad mitte ainult püst-, vaid ka kaldristis. Sõelamaagia kontekstis kaunistati võreornamendiga fertiilses eas setu naise tähtsaimat ehet – suurt sõlge ning abielunaise puusapõlle; erilise võremustriga sokid hoidsid hiljuti sünnitanud naist ja vastsündinut kurja silma eest. Võreornamendi vägi ilmneb võrgu kaitsetoimes. Setumaal pandi kevadisel karjalaskmisel lehmale kurja peletamiseks ümber sarvede tükk kalavõrku.

Kaheksakand

kaheksakand

Kaheksanurk ehk kaheksakand on seotud viisnurgaga, vahel nimetataksegi kaheksakanda kahekordseks viisnurgaks. Sageli on kaheksaharulised tähed keerukad ning mitmekihilised – tähe sisse on kombineeritud teisi kujundeid: ruute, rombe, kolmnurki, riste jt. Võib oletada, et käsitöömeistrid tugevdasid sel moel sümboli väge. Kaheksakanna kasutamise kohta maagilise nõiamärgina on küllaltki vähe andmeid, öeldakse, et sellel olla raviv ja haiguste eest kaitsev jõud. Kui kaheksanurga-kujulise hõberistiga vajutada 9 või 7 korda soolatüükale, kaduvat see ära (Tori). Kaheksat-nurka risti on Kolga-Jaani kihelkonnas teinud vanemad inimesed metsas marjul käies äraeksimise vastu. Taevatäht ehk õnnetäht. Kaitse eksimise eest nii füüsilises kui  vaimses mõttes. Põhjanael, koidutäht – uus päev ja uus lootus. Kõik 8 ilmakaart on esindatud, avatud, valgust kiirgav rist, 4 aastaaega). Seda märki tehti uste kohale, unkalaudadele – et hinged tagasi tuleksid. Esineb ka jõulukroonides. Kaheksakand on kodu, ka sünnimotiiv.

    kaheksakandRuut  – meie , maine koht

    Romb – hingede läbilend (ka rändlinnud)

    Ümbersünd

    Ingli märk (viib üles)

kaheksakand

Kui hakata enda ümber tähelepanelikumalt ringi vaatama, siis märkame, et selliseid sümboleid ja märke on tänapäeval igal pool meie ümber. Neid kasutatakse logodes, esemete ja riiete kaunistamisel jne. Kui hakata laiemalt mõtlema, siis märgistab iga autor oma töö enda allkirjaga ehk märgiga, märke leiab matemaatikas ja väga palju religioonis.

Kutsume teid üles ka oma kodus ringi vaatama ning pahade mõtete kaitseks maagiliste märkidega seda kaunistama.

rahvuslik muster

Kasutatud kirjandus:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga