Igaüks meist ja ka lapsed võivad sattuda olukordadesse, millega on raske toime tulla ja leppida. Sellisteks stressitekitavateks sündmusteks võivad olla lahutus, pereprobleemid, lähedase surm, kolimine, haiglasse sattumine, kroonilised haigused või vägivallajuhtumid. Sellepärast räägime täna teraapiavormist, mida kutsutakse mänguteraapiaks.
Täiskasvanutel on jõulud ikka olnud aeg mõtisklemiseks, heitmaks pilgu minevikku ja julgeda pisut unistada tulevikust, lasta lendu uued soovid ja neid uuel aastal uue hooga täitma asuda. Kuid ka lastel on väga palju küsimusi – nad tahavad kõike teada ja kõigest aru saada. Miks mitte arutada koos lastega suuri ja tähtsaid elulisi küsimusi. (Kes ma olen? Kas kivid võivad õnnelikud olla? Kust tulevad sõnad? Mis on õnn? Kuhu aeg läheb? Jne) Sestap võtame selle aasta viimases blogi artiklis aja maha ja vaatame, mis on lastega filosofeerimine ning kuidas see käib.
Kas inimene hakkab tagasi ahviks arenema? Küsin ma endalt naljaga, kui vaatan ülemist pilti. Tegelikult on asi naljast kaugel. Täna räägib meile Tartu Ülikooli Kliinikumi Spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ambulatoorse taastusravi osakonna füsioterapeut Mati Arend (MSc, COMT, TÜ doktorant, TÜ/Rock korvpallikooli füsioterapeut) pea ette nihkumisest.
Väga paljudel inimestel esinevad pea-, kaela- ja seljavalud. Kas halb pea asend võib põhjustada seljavalusid? Kas halb pea asend võib põhjustada kaela- või õlavalu, rääkimata peavaludest? Need on vaid mõned küsimused, millele võib vastata jaatavalt, kui meie pea nihkub liiga palju ette võrreldes õlgadega. Kas tõesti mõjutab meie pea asend niivõrd palju meie kehahoidu ehk rühti? Alljärgnevalt prooviksimegi selle üle arutleda.
Olles kaks aastat laatadel seletanud, mis on peenmotoorika ning milleks seda vaja on, otsustasime kirjutada selle kohta ühe hariva artikli. Ah, et miks me seda kogu aeg räägime? Nimelt Vippa esimene mänguasi, punumismäng Sadasaba, on lisaks mõnusale aja veetmisele ja tähelepanu koondamisele mõeldud just peene käelise tegevuse arengu soodustamiseks.
Mõned nädalad tagasi osalesin seminaril “Väikelaste mänguasjade ideoloogiad”, kus Kristi Laanemäe suunas lapsevanemaid otsima vastuseid küsimustele: mis poliitikat või ideoloogiat kannavad ühed või teised mänguasjad? Milliseks inimeseks tahavad nad last vormida? Millised on need mänguasjad, millega siinsamas Eestis aastal 2014 mängitakse?
Klotsid on olemas tõenäoliselt igas peres, kus kasvamas üks laps või rohkem lapsi. On need siis tähtedega või ilma või hoopis eriskummalise kujuga, vanaisa tehtud või poest ostetud – vahet pole. Oluline on see, et oleks olemas teatud hulk, millest saaks midagi meisterdada/ehitada.
Kas pole imelik mõelda, et tüdrukutele on just kui sisse kodeeritud kodu mängimine ning poisid haaravad enesest mõistetavalt auto järele. Miks see nii on? Miks lapsed, kes kogu aeg on isuga koos mänginud, ühest hetkest enam üksteise vastu huvi ei tunne? Selles artiklis keskendume poiste ja tüdrukute mängude erinevusele.
Mõned kuud tagasi kirjutas Annika oma kogemusest võitluses beebi unega. Lubasime selle teema luubi alla võtta ja imiku magamist lähemalt uurida, sest lapse arengus ja lapsevanema meelerahus mängib uni ehk isegi kõige tähtsamat rolli üldse. Tänases artiklis sellest just juttu tulebki. Anname praktilisi soovitusi Elizabeth Pantley raamatust „Nututa uni“, kuidas laps terveks ööks magama saada ja seda kõike ilma nutta laskmiseta.
Täna on Vippa sünnipäev! Oleme saanud 2 aastaseks. Nagu ka kaheaastasel lapse, on see aeg olnud täis põnevaid avastusi, südant lõhestavaid nurjumisi ja eelkõige kasvamist ning õppimist. Kuna meie kandvaks ideeks on algusest peale olnud pärimuskultuuri säilitamine ja lastesse selle „oma tunde“ istutamine, oleme jõudnud punkti, kus tunneme, et tahaksime ka teid oma ettevõtmisesse kaasata. Laste mängud on täis kirevat fantaasiat ning värvikaid tegelasi ja mis aitaks kujutlusvõime arengule paremini kaasa, kui mitte üks tore raamat Eesti emade-isade kirjutatud juttudega. Siinkohal kutsume teid üles kirja panema kõik need jutud, mida oma lastele jutustate, mida teie emad teile jutustasid ning ka need, mida lapsed teile räägivad. Saatke need meile, me kogume need kokku ja loodetavasti juba järgmisel sünnipäeval saame teile esitleda meie endi poolt kirjutatud rahvajuttude raamatut. Anname kõik koos panuse meie laste tulevikku, et ka nemad saaksid ühel päeval enda lastele meie tänapäevaseid rahvajutte edasi rääkida.
“Selg sirgu!” Seda lauset olen mina oma lapsepõlves kuulnud tuhandeid kordi ja see on mu mällu tugevalt kinnistunud. Mäletan, et igal söögikorral saime ema käest riielda, et miks meil nina taldrikus on?! See pahandamine ei tekitanud erilisi emotsioone, lihtsalt oli küsimus: “Miks ma jälle pean?”. Täna, 20 aastat hiljem, tean ma vastust…